Home > Kultuur > YOM YERUSHALAIM-Jeruusalemma päev

YOM YERUSHALAIM-Jeruusalemma päev

august 1st, 2007

Tänavust Yom Yerushalaim – Jeruusalemma päeva tähistamist boikoteerisid paljud riigid, keeldudes sellel osalemast. Keeldujate hulgas olid nii Euroopa Liidu riigid kui üllatavalt ka Iisraelile seni kõige ustavam liitlane USA. Põhjuseks peeti Jeruusalemma koosseisu kuuluvaid ”okupeeritud alasid”.
Selline suhtumine lääneriikide poolt on arusaamatu ja üllatav. Nende riikide esindajate hulgas ei ole arvatavasti ühtegi poliitikut ega riigiametnikku, kes ei oleks kirikukantslist kuulnud või Piiblist lugenud Jeruusalemma seosest Iisraeli riigiga läbi aegade. Kuidas saab Iisraeli pidada Jeruusalemmas okupandiks? Terve mõistus tõrgub sellest aru saamast.
Jeruusalemma päeva tähistati ka Euroopa Liidu institutsioonides nende esindajate ja ametnike poolt, kes ei nõustunud Euroopa Liidu ametliku poliitikaga selles küsimuses.
Jeruusalemm on kuulunud Iisraeli riigi koosseisu alates kuningas Taaveti valitsuse ajast üle kolme aastatuhande tagasi, ja olnud umbes tuhat aastat Iisraeli riigi pealinnaks kuni Iisraeli hävitamiseni Rooma vägede poolt aastal 70 pärast Kristust. Pärast seda ei ole Jeruusalemm olnud ühegi riigi pealinnaks kuni Iisraeli riigi taastamiseni. Iisraeli riigi taastamisel 1948. aastal jäi Jeruusalemma idaosa Jordaaniale. Iisraeli koosseisu kuulub kogu Jeruusalemm alates 1967. aastast.
Piibel ütleb Jeruusalemma kohta 2. Aja raamatus: „Aga ma olen valinud Jeruusalemma, et seal oleks mu nimi, ja ma olen valinud Taaveti, et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle (2. Aja 6:2). Prohvet Sakaria kuulutab tulevikku ette: „Sel päeval teen ma Jeruusalemma tõstekivks kõigile rahvaile. Kõik, kes seda tõstavad, rebestavad endid ja kõik maa paganad kogunevad tema vastu.” (Sakaria 12:3). „Aga sel päeval hävitan ma kõik paganad, kes tulevad Jeruusalemma kallale.” (Sakaria 12:9).
Lääneriikide poliitikutele ei tohiks Jeruusalemma seos Iisraeli riigiga üllatav olla. Kui mõni neist arvab, et poliitika peaks olema kogu muust arusaamisest lahus, siis Iisraeli puhul ei ole nad ka selles järjekindlad. Jeruusalemma suhtes ei tohiks ühelgi riigil olla Iisraeli vastu ka juriidilisi pretensioone.
Iisrael võttis Jeruusalemma koos Judea ja Samaariaga üle Jordaanialt 1967. aasta „Kuue-päeva” sõjas, olles ennast kaitsvaks pooleks. Iisrael võitles üksi kõigi naabrite vastu, keda omakorda toetasid kaugemad riigid. Enese kaitsel saavutatud alad ei kuulu tagasi andmisele.
Lisaks sellele ei ole Jordaania, kellelt Iisrael need alad üle võttis, kunagi neid tagasi nõudnud. Jordaania ei ole ka täna nende suhtes ühtegi nõuet esitanud. Palestiina Vabastusorganisatsioon ei ole riik, vaid rahvusvähemust esindav mittetulundusühing Iisraelis. Eestis on mitmeid selliseid organisatsioone, nagu Islamiusu Kogukond, Eesti Juudi Kogukond, Vene rahvuslikud organisatsioonid, jne. Vaatamata nende erinevatele rahvustele, ei oma nad õigust oma riigile.
Palestiina Vabastusorganisatsioonile ei ole need alad kunagi kuulunud ja Iisraeli valitsus ei võlgne neile midagi. Organisatsioon loodi 1964. aastal, et „vabastada” ülejäänud Iisrael, välja arvatud Judea, Samaaria ja ida Jeruusalem, juutidest. Sellel organiatsioonil ei olnud isegi mõttes neid alasid endale taotleda. Loomulikult ei ole ühelgi organisatsioonil õigust nõuda riigilt endale maad oma riigi loomiseks.
Sellest lähtuvalt jääb arusaamatuks, miks enamus lääneriike toetab poolterroristliku organisatsiooni taotlust oma riigi tekitamiseks Iisraeli territooriumile. Veelgi arusaamatum on see, et seda toetab ka Iisrael. Tundub, et Iisraeli juhtkond on selles osas kogu maailma survele järele andnud.
Eriarvamusele jääb Iisrael selles küsimuses ainult Jeruusalemma osas. Jeruusalemm on Juutidele mitte ainult mõneks lisa ruutkilomeetriks, vaid pühaks paigaks, mille üle ei kaubelda. Kui oleks tegemist ühe pühapaigaga mitme hulgas, oleksid kompromissid võimalikud, kuid Jeruusalemm on juutidele ainsaks tõeliseks pühamuks. Seal oli Tempel, kus juutidel tuli regulaarselt palvetamas käia. Läbi kahe aastatuhande on juudid üle kogu maailma ehitanud oma sünagoogid selliselt, et palvetatakse Jeruusalemma suunas. Kui kristlastel on Konstantinoopol, Rooma ja mitmed teised linnad, kus on ajalooliselt olulisi pühamuid ja islamiusulistel on Meka ja Medina, siis juutidel ei ole Jeruusalemma kõrval ühtegi teist paika.
Hinnates olukorda erapooletult, peaks rahvusvaheline üldsus juute nende taotlustes toetama. Eriti arvestades faktiga, et Jordaania, kellel ainsana võiks juriidiline õigus olla mingisuguse territoriaalse nõude esitamiseks, ei ole seda teinud. Kui juudid on heast tahtest hakanud araabia vähemusele enda territooriumil oma riiki pakkuma, ei tähenda see seda, et vähemusel oleks õigus nõuda teatud kindlaid alasid. Pigem peaks see tähendama läbirääkimisi oma riigi loomise suhtes ja heatahtlikku käitumist. Kui araablased seda teha ei taha, tuleks katkestada ka läbirääkimised.
Jeruusalemma pühaduse tunnetamist juutide seas näitab ka statistika. Kui maade loovutamise osas rahu saavutamiseks naabritega on arvamused jagunenud, siis Jeruusalemma Templi ala ei annaks mingil tingimusel ära 96% juutidest (Guysen Israel News, 16. mai 2007).
Jeruusalemma pühaduse tunnetamine ei ole juutide hulgas vähenenud, vaid on kasvamas. Möödunud aasta Lehtmajade Püha ajal saabus Jeruusalemma 1.5 miljonit juuti nii mujalt Iisraelist kui ka välismaalt. (Guysen Israel News, 17.11.2006). Seda oli umbes 30% rohkem, kui aasta varem. Lehtmajade Püha on üheks kolmest kõige olulisemast ajast, millal Piibli järgi tuleb juutidel koguneda Jeruusalemma. Selline rahvakogunemise kasv näitab, kui tõsiselt juudid oma pühakirja suhtuvad.
Möödunud Lehtmajade Püha ajal oli „Nutumüüri” ääres nii palju juute palvetamas, et rahvamassist oli raske läbi pääseda. Samuti oli Eesti rühmale raske hotellikohti broneerida. Tänavu pühadeks prognoositakse rahvahulga edasist kasvu. See väljendub rekordkõrgetes hotellihindades sel perioodil.
Need poliitikud, kes Iisraeli Jeruusalemma okupeerimises süüdistavad, ei ole ilmselt olukorda analüüsinud ega problemaatikasse süvenenud, või on selgelt juudi rahva suhtes vaenulikud. Ignorantsetele poliitikutele soovitaks asjaga tutvuda ja mitte oma järeldusi teha viimaste meediakampaaniate ajendil. Vaenulikele soovitaks oma vaenu põhjustes selgusele jõuda. Ilmselt on needki meedia põhjustatud ja ei tugine reaalsusel. Kristlaskond peaks nägema lisaks ilmsele ka vaimulikke faktoreid.

admin Kultuur

Comments are closed.