Home > Tunnistused > IISRAELI KEVADREISIST 2007

IISRAELI KEVADREISIST 2007

august 1st, 2007

Lendasime CSAga Praha kau¬du, lendude vahel oli mitu tundi aega ja ma lootsin Praha vanalinna näha, kuid et väljalend hilines ja Prahas sadas kolevihma, siis kadus tahtmine linna minna.
Iisraeli hõngu oli esimest korda tunda, kui teel Tel Avivi saabus lennutoidu karbike koos sildiga “see toit ei sisalda siga” Istusin akna all ja unega vaheldumisi vaatasin süsi¬mus¬tas meres säravaid imevahvaid pisi¬kesi Kreeka saari, mida oli oht¬ralt merre puistatud. Siis said saared otsa, oli ainult tume meri ja tume taevas. Ka meri sai äkki otsa ning lennuk liugles üle Iisraeli ranniku. Eriline hetk. Mõtlesin, et see ongi see Püha Maa, millega kohtumist paljud inimesed pikisilmi ootavad ja nüüd olen ka mina siin. Maandusime üle Tel Avivi kõrghoonete ja öeldi, et õues on 23 kraadi sooja, kell 5 hommikul! Minul ja ilmselt suurel osal reisirahvast terendas silme ees palav päikeseline päev Surnumere ääres ja kõik tormasid õhemaid riideid selga vahetama. Lennujaam oli üks kenamaid, mida ma viimasel ajal näinud olen: avarust ja marmo¬rit, voolav vesi disainielemendina ning Villeroy & Boschi kraanikausid vetsudes.
Teel lennujaamast hotelli käisi¬me Qumrani koopaid vaatamas (kust leiti Piibli käsikirjad) ja Ein Gedi rahvuspargis (kus Taavet kunagi Sauli eest varjus ja kus olid ilusad kosed ja sadade kaupa kooli¬lapsi matkamas koos relvastatud saat¬jatega). Ja mul oli peavalu, mis ei allunud tabletile.
Soojust ja päikest polnud ka kuskil. Oli täitsa külm ja tuul. Unis¬tus mõnusast lebost Surnumere vees sooja päikese paistel kukkus kurvalt kokku. Taevas olid tumehallid pilved, maastik oli hall, Surnumeri oli hall ja nägi välja nagu mingi lomp keset trööstitut kõrbetüher¬maad. Ma kujutasin seda ette suure¬mana ja kuidagi rohkem merena. See nimi õigustab ennast hästi – kõik ongi täitsa surnud, ei rohelust ranni¬kul ega elu meres endas. Maantee läheb piki rannikut, aga ei saa lihtsalt üks-kõik-kus mere äärde minna. Meri kuivab ca meeter aastas, rannik on vajuv ja maantee ääres keset tühermaad hoiatussildid – “uppumise oht” Neil on suured plaanid ehitada kanaleid Punasest ja Vahemerest, et Surnumeri tulevi¬kus päris ära ei kuivaks. Mõned aastad tagasi ehitatud Ein Gedi spa on juba pool km rannast eemal mere kuiva¬mise tõttu.
Surnumeri on igatpidi hiiglama kasulik. Sealkandis on tavalisest rohkem hapnikku ja vähem UV-kiirgust. (Inimeste peal katsetatud – meie UV toimel tumenevad prilli¬klaasid jäid heledamaks kui tava¬liselt, ehkki väljas säras ere päike). Merevesi sisaldab suurel hulgal kõiksugu mineraale, mis on kasu¬likud nahale, hingamissüsteemile, liigestele ja tööstusele. Tööstuse tarbeks on firma Dead Sea Works terve lõunapoolse osa merest auru¬tus¬panne täis ehitanud (neid on kosmosestki näha), et kasulikke aineid, mida maailmas ainult soo¬las¬test veekogudest leiab, paremini kätte saada. Kaaliumkarbonaati, bromiide ja muud. DSW- le kuulub ka Ahhava kreemitööstus. Ahava tehases näidati õppefilmi, kuidas kosmonaudi¬kos¬tüü¬mides mehed mere kaldal pika ridvaga kreemide tarbeks kasulikke koostisosasid välja kougivad. Iisrae¬lis ja ka mujal maail¬mas müüdava Surnumerekosmeeti¬ka kauba¬mär¬kide küllus võtab sil¬mad kirjuks, kuid Ahava tooted on kõige ehedamad, otse Surnumere kaldal tehtud.
Ein Bokek, kus ööbisime paar ööd, on lihtsalt hulk Surnumere kaldale kõrbesse ehitatud hotelle. Õhtuks ilm natuke klaarus, võtsime julguse kokku ja läksime vette. Rand oli tühi, vaid mõned venelased. Üks neist ütles midagi, mille peale me automaatselt reageerisime ja siis ta itsitas, et siin käivadki ainult need, kes vene keelt mõikavad. Pani kor¬raks mõtlema küll, et kui piirkonna tõmbenumber on Surnumeri – hotellis on 600 tuba ja rannas 10 inimest – siis kus on kõik ülejäänud? Esma¬kokku¬puude Surnumere veega oli naljakas kogemus, nagu lõbustus¬pargis. Tek¬ki¬sid tasakaaluhäired, ümbermine¬mise tunne ja refleks vehkima hakata (inimene on ju harjunud põhja mine¬ma, kui jalad põhja ei ulatu ja ennast vees ei liiguta). Vehkida ei tohi, siis läheb tulisoolane vesi silma ja see pole eriti lõbus. Võttis natuke harju¬mist, et selles vees iseendaga toime tulla. Kõige parem oli lebada selili tugi¬tooliasendis. Kõhuli sai liikuda jalad paigal ja kätega ennast tasakesi edasi tõmmates, nn koera ujudes. Seisma ei saanud jääda, siis tekkis taas ümberminemise tunne. Veest välja tulla ja jalgu alla saada oli taas omaette kino. Jalad lihtsalt ei lähe põhja! Oskamatute jaoks oli vees toru, kust kinni võtta ja ennast kaldale tõmmata. Meil oli hotellis suur soojen¬dusega Surnumerevee-bassein, seal oli hea jahedast merest tulles konte soojendada. Vesi oli basseini ääreni, rätik ääre peale, pea rätiku peale, keha kerkib veepinnale ja uni tuleb.
Teine lahe asi oli sabati lift. Me algul mõtlesime, et lift on rikkis, kui nupuvajutused ei mõjunud, aga selgus, et see oli hoopis program¬meeritud ise sõitma ja peatuma igal korrusel. 15 korrusele sõita päris lõbus. Õnneks me elasime kahek¬sandal.
Järgmisel päeval läksime Masa¬dale. Ilm oli soe, päike väljas, koos päike¬sega läksid kõrbevärvid sära¬ma ja eelmisel päeval ilmetult hallina tundunud maastik muutus kauniks. Surnumeri oli peegelsile ja peegeldas pastelsetes värvides vastaskalda Jordaania mägesid. Vaatepilt oli kaunis kui maal.
Masada oli palju võimsam, kui ma ette kujutasin: 400 m kõrge ja 300 m pikk mägi. Neil olid seal 2000 aastat tagasi spa ja saunad ja põran¬da¬küte ja terve toa suurused veema¬hutid (mismoodi vesi mäkke üles sai, see insenertehniline lahendus oli minu jaoks umbes samalaadne müs¬tee¬rium, nagu et miks lennukid alla ei kuku). Masada oli Juudi sõja ajal veel viimane vallutamata kindlus. Roomlased piirasid seda 3 aastat. Kujutada ette, kuidas 1000 inimest seal 3 aastat elasid ja nägid, kuidas vältimatu lõpp aeglaselt läheneb… ja kuidas nad viimasel õhtul otsustasid surma kasuks, et mitte sattuda orjusesse. Kui siis roomlased järgmi¬sel päeval kindlusesse jõudsid, valitses seal haudvaikus. Roomlased leidsid eest mahapõletatud hooned, hunnikusse laotud relvad, tunnis¬tuseks alles jäetud toiduvarud, sur¬nu¬kehad ja kaks naist koos viie lapsega, kelle kaudu see kurb lugu meieni on jõudnud. Peale juudi alade roomlaste kätte langemist juudid emigreerusid ja kaotasid oma usulise ja poliitilise keskuse, ning läks 2000 aastat, enne kui nad said 1948. a. oma riigi tagasi. Tänapäeval anna¬vad Iisraeli noorsõdurid Masadal vande : “Masada shall not fall again”.
Olime just Masada ringkäiku lõpetamas, kui 5 hävitajat lendas äkki ühes suunas üle pea, 2+2+1.
Õhtul ja järgmisel hommikul, kui me jälle Surnumere kaldal lebo¬tasime, lendas neid veel (rahvas rannas ei teinud teist nägugi). Ma olin selleks ajaks neid kokku loen¬danud juba 11 tükki. Tekkis mõte, et see võis olla Condoleezza Rice’i visiidi turva – ta oli Iisraelis täpselt samal ajal. Hiljem kogu reisi jooksul ei näinud ma enam ühtegi hävitajat, küll aga muid militaarmasinaid.
Surnumere äärest sõitsime Gali¬leasse. Tee äärde jäi Beit Shean – taas üks koht, mis ületas mu ootused ja ettekujutused. See oli kuningas Taaveti ja Ramses III ajal Egiptuse asevalitseja residents, hiljem Kreeka ajal Scythopolise nime all tuntud linn. Kuningas Sauli (kes oli enne kuningas Taavetit) surma järel ripu¬tati tema ja ta poegade laibad linna¬müürile välja.
Praegu on seal suur väljakaeva¬tud varemete kompleks- amfiteater, linnatänavad, palju igasuguseid vahvaid sambaid püsti ja pikali ja pooleks (maavärina ajast), auru¬sauna varemed jne. Me olime sellel tohutu suurel territooriumil peaaegu ainsad turistid! Täielik nauding. Sarnaseid varemeid Kreekas või Itaalias rünnataks hordidena.
Tibeerias oli meil vist kõige parema vaatega hotellituba – eel¬viimasel korrusel, rõdu oli sama suur kui tuba ise ning kaks nurgast kokkujooksvat toaseina olid üleni aknad, terve Galilea järv oli näha. Loodus oli kevadiselt värske, rohe¬line, lilled õitsesid aasadel. Peeter Võsu ütles, et küll Jumal teadis, kuhu oma Pojale kodu valida.
Tibeerias käisime ka teemandi¬tehases. Üle poole maailma juveeli¬tööstuse teemantidest lihvitakse Iisraelis. Lihvimistöökojad on ena¬muses mõnekümne töötajaga väike¬ettevõtted. Kõige väiksema, 1-karaa¬dise teemandi lihvimiseks kulub 8 tundi, teemant kaotab lihvimise käigus 60% oma kaalust ning selle lihvimiskettale jäänud teemandi¬tolmuga lihvitakse järgmine teemant. Peen käsitöö.
Samal õhtul, kui me teemandi¬tehases olime, oli Tel Avivis Eesti-Iisraeli jalgpallimäng. Jalgpalli suh¬tes on mul reisid ikka hästi ajastatud- olin ju Sitsiilias, kui Itaalia võitis suvel MMi ning järgnes öö läbi kestev spontaanne rahvapidu. Seekord ütlesid kohalikud, et te olete toredad inimesed küll, aga jalgpalli mängida ei oska.
Galileas käisime Piibli-paika¬des, kus oli ajaloolistele vaatamis¬väärsustele lisaks silmatorkavalt palju eksootilistes riietes Aafrikast ja Aasiast pärit palverändureid. Ehe näide sealkandi usulisest ärka¬misest? Lääne turismigruppe oli palju vähem. Eks lääne inimesed ole Iisraeli suhtes massimeedia poolt ära hirmutatud ka.
Õndsakskiitmise mäel ja Jor¬dani ristimiskohal oli hästi vahva vaadata, kuidas eri kirikute ja eri maade inimesed oma teenistusi pea¬vad, igaüks vastavalt oma liturgiale ja temperamenditüübile.
Õndsakskiitmise mägi ise oli hästi helge ja ilus koht.
Aga Jordani ristimiskohas uju¬sid 80 cm pikad kalad parves ringi ja ma hetkeks hingasin kergendatult, et ma juba olen ristitud.
Kapernaumas istusime süna¬googi maha ja Kuressaare kiriku¬õpetaja Anti Toplaan luges Piiblist ette teemassepuutuvaid kohti. Hea vaikne hetk oli, palav ja päikeseline, ainult meie grupp oligi seal. Ma kujutasin ette, kuidas Jeesus seal vanasti käis ja oli sama palav ja päikeseline.
Peetruse ämma maja peale on sammastel seisev kirik ehitatud, klaasist põrandaga, et saaks seest¬poolt ka ikka Peetruse ämma maja varemeid imetleda. Toplaan ütles, et see on kõikide ämmade pühamu.
Naatsaretis vaatasime Maarja ja Joosepi kirikuid, mis on ehitatud nende kodude peale. Kodud asuvad hästi lähestikku. Maarja kirik ehitati alles 1964 ning sinna on maailmast kokku kogutud neitsi Maarja mosa¬iike, kõik on erinevad ja igaüks on oma maale iseloomulik. Naatsaret ise on araablaste linn, tüüpiline selline, kuid üllatavalt rahulik. Olime seal peaaegu ainsad turistid ja täna¬va¬kaubitsejad ei tülitanud üldse. Linnast läbi sõites nägin bussi ak¬nast matuseid. Trobikond mustades riietes mehi kõndis kiirel sammul mööda tänavat, esimesed kandsid õlgadel puust kirstu, kirstukaanel oli rist. Seltskonnas polnud ühtegi naist.
Käisime ka Golani kõrgendikul. Mida põhja poole, seda vähe¬asus¬tatum ja militaarsem oli ümbrus¬kond. Iga natukese maa tagant oli mõni sõjaväebaas. Kolme tanki trans¬porditi (Merkava kaalub 65 tonni…), paar rohelist helikopterit lendas ja väiksemaid sõjamasinaid liikus ringi. Me olime seal vist ainus turis¬mi¬buss sel hetkel. Maantee äär oli palistatud siltidega : fire zone, danger. Maa sees võib lõhkemata kola olla, looduses väljaspool tähistatud radasid liikuda on ohtlik ja selleks peab kaitsejõudude kirjalik luba olema. Et asustus on hõre ja loodus suures osas tsiviliseerimata, siis maastik oli lummav – kilomeetrite kaupa kaunist rohelist avarust. Värske kaselehe värvi heleroheline rohi, lõputud lagedad väljad ja künkad ning suur roheline Gamla kanjon, kuhu me kahjuks sisse ei pääsenud. Moonid õitsesid väljadel, tühjad maanteed ja meie buss seal üksinduses õhtupäikese valgel ringi sõitmas.
Süüria piiri ääres Bentali mäel on Yom Kippuri aegne sõjaväebaas, mis on turistidele avatud. Mäelt ümberringi on avarad vaated, kõrval Avitali mäel on praegune sõjaväe¬baas ning eemalt paistab Kuneitra, mis asub juba ÜRO alal. (Iisraelil puudub Süüriaga rahuleping ning piiriala on 1974st aastast ÜRO kontrolli all). Päris õõvastav oli käia sõjaväe maa-alustes tunnelites ning palju selgemaks sai selle maa iseseis¬vuse hind. Militaarrajatistele lisaks on mäe otsas “Coffee Anan” nime¬line kohvik (eesti keeles kõlab ju päris vahvalt ja PV ütles, et mis värk nende ÜRO peasekretäride nimedega on, et kõik peavad kerge kiiksuga olema) Vanametallist oli ehitatud iga¬sugu¬seid veidraid loomi – näiteks kohviku ees oli mingi kiitsakas kõrvik trans¬portimas poekäruga kuhja kive. Sissepääsu juures oli suur ja rooste¬tanud, hambuliste lõugadega kole¬loom. Lisaks hulk muid elukaid. Nagu omalaadne skulptuurinäitus.
Golanide külastuskeskuse pa¬no¬raamkinos (suur poolkuukujuline ekraan) näidati loodusfilmi, mille juurde tehti saalis tuult ja vihma. Seal oli ka suur Golanide pinna¬reljeefi makett, kuhu peale näidati presentatsiooni (puust ja punaseks) piirkonna ajaloost ja viimastest sõdadest – kust kellegi tankid tulid jne. Väga õpetlik. Golanid on kõrgem kui ümbritsev Süüria ja Iisrael ning strateegiliselt on see ülioluline piir¬kond. Golanidelt on kogu põhja¬poolne Iisrael laskeulatuses. Samuti Damaskus. Süüria pole sugugi huvitatud Iisraeli sõjalisest kohal¬olekust piirkonnas ning on praegu koondanud suurema osa oma relvas¬tusest Golanide piirialadele. Lähis-Ida on uue sõjalise konflikti ootuses. Iraani tuumaprogramm edeneb, Ahmadinejad ähvardab Iisraeli maa¬kaardilt minema pühkida ning kar¬de¬takse ennetavat lööki Iraanile. Ajal, mil maailma tähelepanu oli koon¬dunud Al Qaeda mättasse löömisele, kogus Hezbollah jõudu ja näitas möödunud suvel Iisraeli vastu ham¬baid. Praegu küll väidavad kõik osapooled, et nemad ei kavatse kedagi esimesena rünnata, kuid on igatahes valmis iseenda kaitsmiseks juhul, kui keegi peaks neid ründama. Golanidelt tuleb ka 30% Iisraeli joogiveest.
Hakkasime tasapisi piki Vahe¬mere serva Jeruusalemma poole tagasi sõitma, peatustega Carmeli mäel (kus prohvet Eelija palus vih¬ma), Kaisareas (kaunis koht otse mere rannal, võimsaks ehitatud Heroodes Antipase ajal, praegu säilinud suur amfiteater, hipodroom, akvedukt) ja Tel Avivi rannas, kust ma korjasin taskud uhkeid teokarpe täis. Osa rahvast käis Vahemeres ujumas. (Mõtlesin just, et Iisrael on ainuke riik, kus saab ujuda kõiksugustes eri tüüpi meredes, välja arvatud ookean: Vahemeri, Surnumeri, Punane meri, lisaks veel mageveejärv ja jõed.)
Carmeli mäel ma mõtlesin, et kui Piiblis on öeldud a’la “ja siis Eelija läks mäele”ja see tundub nii lihtne, siis tegelikkuses andis sinna mäele jala ikka minna hea tükk aega.
Latrunis käisime soomus¬väge¬de muuseumis – PV ütles, et iga kord on siit mööda sõidetud, nüüd lähme ja vaatame! Ja hästi tehtud. 15 km Jeruusalemmast läänes asuv Latrun on läbi aegade olnud streteegilise tähtsusega küngas ja mitmete lahin¬gute toimumispaik. Seal on memori¬aal kõikides Iisraeli sõdades hukku¬nud võitlejatele (ca 5000 inimest alates 1948 a-st). Väga patriootlik paik. Tankimuuseumis on väljas ca 200 soomukit – iga lahingvarustuses olnud tank alates I Maailmasõja ajast kuni tänapäeva Merkava MK II-ni (kuulsaim praegune Iisraeli tank). Leidsin ka venelaste T-55 üles, see tundus teiste kõrval nii pisike.
Järgmine päevakorrapunkt oli Yad Vashem. Meil oli enne sulgemist vähe aega, nii et nägime ainult peahoonet. See iseenesest oli juba suur nagu jalgpalliväljak. Äärmiselt põhjalik ekspositsioon. Et kõike läbi vaadata, läheks vist terve nädal. Emotsionaalselt kõige võimsam oli minu jaoks nimede tuba – see oli nagu omaette pühamu. Ümmargune koo¬nuse¬kujuline ruum, ümberringi seintel hukkunute toimikud, koonuse ülaosas hukkunute pildid, üleval valgus ja all suur sügav ümmargune kiviseintega auk, mille põhjas vesi ning ülevalt paistva valguse peegel¬dus. Seisin seal tühjas ruumis augu ääres üksinda tükk aega ja palusin tagantjärgi ära kõik oma õnnistused juudi rahvale, mis mul siiamaani palumata olid.
Ja jõudsimegi Jeruusalemma, Iisraeli pealinna. Mina arvasin enne, et Tel Aviv on Iisraeli pealinn, aga selgus, et Iisrael kuulutas Jeruusa¬lemma pealinnaks juba 80ndate alguses ja viis riigiasutused sinna. Araabia Liiga kuulutas seepeale naftaboikoti kõigile riikidele, kes julgevad Jeruusalemma Iisraeli pea¬linnana tunnistada ja nii siis jäigi, et lääneriigid ei ole seda teinud ja saatkonnad on endiselt Tel Avivis.
Jeruusalemmas olime kaks päe¬va. Käisime vanalinnas ja püha¬paikades.
Jeruusalemm on maailma vaim¬ne keskpunkt ja tõeline rahvaste katel. Piisab väikesest sädemest, et pinged lahvataksid. Viimati juhtus see 2007. a veebruaris, kui Iisrael alustas Templimäel parandustöid (paari aasta eest oli müürist kive alla kukkunud), mispeale moslemid alustasid vägivaldse protestilainega, et moshee pühad alusmüürid lõhu¬takse ära ning Iisrael oli sunnitud tööd peatama. Nutumüür on sääraste intsidentide kontrolli all hoidmiseks tugeva politseivalve all ning kogu vanalinn varustatud valvekaame¬ratega.
Vanalinna neli kvartalit – juuti¬de, kristlaste, armeenlaste ja araab¬laste – on kõik täiesti ise nägu.
Via Dolorosa on araablaste linnajaos, sisuliselt turutänav, para¬jalt räpane ja mingit pühaduse tunnet ei tekitanud. See tundus nii süm¬boolne. Nagu kirjutab apostel Johan¬nes: “Tema kaudu oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud… Ta oli maailmas, ja maailm ei tundnud teda ära”. Ain¬sad rahuoaasid ristiteel olid mõned peatused, kuhu on ehitatud pisi¬kesed kabelid. Parajasti oli araablaste puhkepäev (reede) ja et nad olid enamuses moshees palvel, siis oli õhkkond veidi vaiksem. Ristitee lõpeb suures kahekorruselises Püha Haua kirikus. Keset kirikut on politsei valve all olev hauakabel, kuhu turistid tunglevad. Kirikuhoonet jagavad omavahel mitu kogudust: Roomakatoliku, Kreeka, Kopti, Süü¬ria, Etioopia, Armeenia.
Käisime ka Õlimäe serval keset araablaste territooriumi asuvas Välis-Vene Õigeusu (Russkaja Pravoslav¬naja Tserkov Zagranitsei) nunna¬kloostris, kus eestlasest õde Ksenja rääkis meile kloostrielust. Intelli¬gentne naine, vanust juba 79. Kui ta elab üle 90 ja mõistus püsib sama selge, siis ta saab “ingliks”- kõrgeim aste nunnadel, kus ei pea enam töötama, võib ainult õpetamisele pühenduda. Kloostris on praegu ca 50 nunna ja üks munk, kes on juba 80 ja teeb ära kõik meestetööd. Kloostris oli ka kass, kes õde Ksenja küsimise peale ütles “Mamma.” Külalisi võetakse ka vastu, kas päris tasuta (siis peab kloostrielus osa¬lema) või annetuse eest (rohkem vaba aega), kuid õde pani südamele, et klooster ei ole siiski odav hotell. Eriti tere¬tulnud on mehed, kes aitak¬sid tööd teha.
17. mail 2007, peale aastate¬pikkust ja väliskirikus lõhe põhjus¬tanud arutelusid, kirjutavad välis¬kiriku pea, New Yorgi metropoliit Laurus ja Moskva patriarh Aleksius Moskvas pidulikult alla deklarat¬sioonile, millega väliskirik tunnustab Moskva patriarhaadi autoriteeti, säilitades siiski oma autonoomia. (Paratamatult mõtlen, et see on järgmine vahend Moskva mõju laien¬damiseks maailmas, ning et kuidas pikemas perspektiivis läheb välis¬kiriku maade ja varadega. Välis¬kirikul on näiteks Jeruusalemmas Õlimäel kloostrile lisaks veel suur uhke Maria kirik.)
Templimäele meid karmistatud turvareeglite tõttu ei lastud. Käisime arheoloogilise alal, kus kõik templi ajalugu ära seletati, ning Lääne¬müüri tunnelites. Sajanditevanuste kõrgete kivide vahelt läheb pool kilomeetrit pikk kitsas käik (natuke klaustrofoobne kogemus). Muljet¬avaldav on vaadata, kuidas juudid seal palvetavad. Nutumüüri sees on püham palvetada kui väljaspool, sest sees saab olla templile natuke lähe¬mal. Nutumüüri veebikaamera on siin : http://www.aish.com/wallcam
Ning samast saab saata ka soove müüri sisse panemiseks.
Väljas müüri ääres loob lakka¬matu palve 24h pühaliku õhkkonna. Kujutasin ette metsikut rahvamurdu, aga mitte midagi taolist. Rahvast oli pigem vähe, palvetajad tulid ja läksid.
(Minu jaoks oli kogu reisi jook¬sul üllatav, et turiste oli niivõrd vähe võrreldes näiteks Vatikaniga. Ometi on Iisrael maa, kus on Jumala enda jalajäljed – see peaks olema ju palju olulisem, kui paavst ja Püha Peetruse katedraal. Paistab, et Iisraeli sõida¬vadki eelkõige need, kellel sügavam huvi selle maa ja vaimsete väärtuste vastu. Massturismi peletab poliitiline ebastabiilsus minema.)
Meil oli kohtumine ka Samuel Lazikiniga, kes rääkis juutlusest. Tema sõnul ortodoksne juutlus on olnud maailmas juudi rahva säili¬mise aluseks – juudid, kes ei pea käske ja kombeid, assimileeruvad neljandaks põlvkonnaks. Käsk õppi¬da Jumala käske on põhjustanud ka selle, et õppimine on juutidel gee¬nides juba mitutuhat aastat. Juudid on saanud protsentuaalselt kõige rohkem Nobeli preemiaid. Jeesusest ja Jumalaemast ta rääkis, et kui Jumalal on ema, siis peaks tal ju olema ka muid sugulasi ja see läheks jube keeruliseks. Sellepärast juutidel on üks Jumal.
Jeruusalemma hotellis olime ainus välismaalaste grupp ning juutide sabatiõhtusöök oli vahva elamus. Kõik olid parimais riideis, laulsid laudkondade kaupa laule, lisaks söögi- ja veinirituaalid, mille alal ma olen kahjuks võhik. Hiljem tantsitakse tänavail. Ja nii iga nädal.
Reede õhtul olime turul, kus oli palavikuline sabatieelne ostubuum – loojanguks peavad kõik tehingud tehtud olema. Sabat algab reedel päikeseloojangust (täpselt 18 minutit enne tuleb süüdata küünlad) ja kestab laupäevase päikeseloojanguni. Saba¬ti ajal ei tohi mingisugust tööd teha, vaid see aeg kuulub Jumalale ja inimesele meenutamiseks, et Jumal on elu looja ja valitseja. Laupäeval oli vanalinnas palju juute liikumas palvele, väga ehedais riideis inimesi, kes oleks justkui kuskilt ülemöö¬dunud sajandist välja astunud. Usuelu tundus nii normaalne ja iseenesestmõistetav. Tahtsime peale päikeseloojangut veel linna minna, kuid hakkas tugevalt sadama ning jäi minemata. Põuaga harjunud kohalikud arvasid, et me võiksime oma Eestist kaasa võetud vihmadega tihemini seal käia ja meie olime õnnelikud, et see vihm varem ei alanud. See oligi meie viimane õhtu Jeruusalemmas ja nii meie reis algas ja lõppes vihmaga.
Viimasel reisipäeval käisime Ülemises toas, Getsemani aias ja Haua aias. Anti Toplaan luges taas Piiblist temaatilisi kirjakohti ette. Piibel saab selgemaks ja läheda¬semaks, kui ise neis paigus viibida. Jumala pühadus, au, armastus ja isiklik lähedus inimesega said üheks ühtseks Jumala-tunnetuseks ja juba selle kogemuse pärast tasus tulla Iisraeli.
Hauaaia silt “Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud”, oli hea lõpetus sellele reisile.
Apostel Johannese sõnadega : “Ja Sõna sai lihaks, ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust, kui Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde”.
Tagasi Euroopasse, Praha len¬nu¬väljale jõudes tundus kõik nii selge, lihtne, ilmalik ja … igav.
Iisraelil on küljes nähtamatu magnet, mille külgetõmbejõud dis¬tant¬silt suureneb. Mul ei ole kunagi olnud suurt Iisraeli-unistust ega olnud erilisi üleskruvitud ootusi selle reisi suhtes, kuid see maa jättis kustumatu elamuse. Reis algas kerge pettu¬musega, siis läks kogu aeg paremaks ja kulmineerus Jeruusa¬lemmas. Muljed kirgastuvad tagant¬järele, veel nädal peale reisi oli mul Jeruusalemm eredalt silme ees ja unenägudes. Nii tahaks tagasi, sest tundus, et mõistsin sellest huvitavast ja ääretult mitme¬külgsest maast vaid üht osa.

admin Tunnistused

Comments are closed.