Home > Kultuur > PILK LÄHIMINEVIKKU

PILK LÄHIMINEVIKKU

august 1st, 2007

Lea Lääts

Hiljuti valmis Tallinnas uus sünagoog. Paljud meist – eriti muidu¬gi juudid – olid selle üle siiralt rõõmsad. Meedias kõlanud pidu¬kõnedest jäi meelde mõte, et nüüd lõpuks on Tallinnal ka sarna¬selt teiste EL pealinnadega sünagoog.
Mulle meenusid 70-ndad, mil läksin kord juudi sünagoogi Laste¬aia 9. Hakkasin endamisi juurdlema: kas see siis polnudki sünagoog, kuhu astusin? Toonases sünagoogis oli rabi nimega Abraham Gurevitsh.
Vestlesin mõni aeg tagasi tema lähisugulastega, sest tahtsin selgu¬sele jõuda, kas see oli sünagoog või mitte. Toon teieni, lugupeetud luge¬jad, selle, mida kuulsin:
Rabi Abraham Gurevitsh viis läbi jumalateenistusi 1960-ndate lõpust kuni 1983. aastani (ta suri juunis 1983). Tegemist oli ehtsa sünagoogiga, kuna seal oli “aharon hakodesh” ehk kapp Toorarullide tarvis. Hiljem varastati sealt üks Toorarull. (On ütlematagi selge, et nõukogude miilits varast ei taba¬nud). Sünagoogis olid ka eraldi palveruumid meestele ja naistele, seal palvetati Shabbatil ja peeti pühi.
Sünagoogi külastasid väga paljud juudid välisriikidest, s.h. USA-st, Skandinaaviamaadest jne.
Loomulikult oli küllaga prob¬leeme. Raske oli Shabbatiks leida “minjan” e. kümme meessoost juuti, mis vajalik palvekvoorumiks. See on seletatav ka sellega, et paljud uskli¬kud juudid elasid sünagoogist väga kaugel ega soovinud sellel päeval kasutada transporti, mis oli keelatud või vähe¬malt väga proble¬maatiline.
Samuti polnud luba õppida Pühakirja, heebrea keelt, saada palveraamatuid jne. jne. Sellest hoolimata tulid sünagoogi need, kes vähegi said. Pühade ajal oli aga sünagoog rahvast tul¬vil. Ja mis tähtis: sünagoog oli sellel kohutaval perioodil mitte kultuurikeskus, vaid eeskätt koht, mis hoidis ülal juutide vaimu, kõneles neile aasta¬tuhandetes püsima¬jäämi¬sest ja sisendas usku, et läbi juudi Seaduste, läbi Jumala ettekirjutuste täit¬mise – ja ainult nende tõttu – on juudi rahval tulevik. Inimesed said sealt usku, et nii nagu nad tulid välja Egiptuse orjapõlvest ja Baa¬büloni pagendusest, tule¬vad nad välja ka Nõu¬kogu¬de impee¬riumist. Keegi ei usku¬nud küll, et see nii ruttu sünnib!
Sünagoog Lasteaia 9 tegutses ka pärast rabi Abra¬ham Gurevitshi lahkumist igavikku, kuni Eesti Vaba¬riigi taas¬iseseisvumiseni, mil maja anti üle omanikule ja süna¬googi aset hakka¬sid täitma ruumid Karu tn 16 asetse¬vas juudi koolimajas ja siis pidas jumala¬tee¬nis¬tusi rabi Shmuel Kot.
Hiljuti tähistasid rabi Abraham Gurevitshi lähe¬dased tema 100. sünni¬aastapäeva. Töötades Viljandi Lihakombinaadis direktorina, ei astunud ta parteisse ja oli sunnitud seepärast sellelt kohalt lahkuma. Ta kaotas ka korteri ja pidi nüüdsest leppima oma perekonnaga ühe läbi¬käidava toaga ning jagama kööki nelja perekonnaga. Veel töötas ta Maakondlikus Liidus ja Tervilja¬salves. 60-ndate lõpus asus rabi Abraham Gurevitsh elama Tallinna sünagoogi juurde Lasteaia 9. Siin hoolitses ta umbes 15 aastat süna¬googipalvuste eest, õpetas noori inimesi palvetama, viis läbi matuse¬talitusi, luges kadesh‘i surijaile, võttis vastu juudi turiste. Tal oli ilus hääl ja väljendusrikas kõne. Välis¬maa juudikogukonnad kutsusid teda palvusi läbi viima ka Soome, Venemaale jne.
Rabi Abraham Gurevitshi õe¬poeg Shmuel Lazikin jutustab oma onust järgnevalt:
“Minu emapoolne onu Abra¬ham Gurevitsh – olgu õnnistatud mälestus temast – jäi minu mällu kui erakordne isiksus. Mäletan teda veel ajast, mil ta elas Viljandis. Olla juut tähendas sel ajal üliinimlikke pingu¬tusi praktiliselt kõiges. Nõukogude Liit pürgis juudiküsimuse lõpliku lahendamise suunas totalitaarse assimilatsiooni läbi, mis enamike juutide puhul ka vilja kandis. Onul olid praktiliselt probleemid pea kõigis eluvaldkondades. Kuna ta ei saanud laupäeval – Shabbat – tööta¬da, jutustas ta mulle korduvalt oma tä¬nu¬¬likkusest oma ülemale, eest¬lasele, kes lubas onul seda päeva pidada puhkepäevaks. Onu töötas siis Viljandi Terviljasalves. Kahjuks ei ole mul meeles selle mehe nimi, kes lubas onul laupaeviti mitte töötada. Tuleb mõista, et see mees pani kind¬lasti ka ennast ohtu, tulles onule vastu temale nii tähtsas küsi¬mu¬ses.Loomulikult oli tohutu probleem toitumine. Vastavalt judaismi Sea¬dustele pidi ta ise toimetama ritu¬aalset tapmist, et liha oleks söö¬miseks lubatud – kosher. Selleks sai ta loa osta aastas Linnuvabrikust kaks kana. Muidugi ostis ta kanu ka kolhoosnikelt, aga hinnavahe oli suur ja seda sai endale harva lubada. Pesachi üheks nõudeks on juua neli pokaali veini. Et saada kosher veini, ostis onu hooajal viinamarju, millest ta siis ka väikese pudeli veini tegi. Sellest jätkus, sest kokku kulus siis ju 8 pokaali – ainult temale ja ta abikaasale. Ma tean ema jutustusest, et veel Eesti Vabariigi ajal sõitis ta Saksamaale, kus õppis rabiks. Kõik nimetatud ja veelgi enam teised arvukad igapäevaprobleemid tugi¬nesid vaimsetel väärtustel, mis on hoidnud meid, juute, rahvana 3320 aastat, s. o. pärast Pühakirja saamist Siinail. Onu mõju mulle oli määrav, hoidmaks mind juudina. Temalt mõistsin materialistliku maailma¬vaatega inimeste allakäigu para¬tamatust, sealhulgas kommunistliku moraali ebainimlikkust. Mäletan onu alati vabal hetkel süüvinuna Talmudisse. Minu jaoks jääb ta inimeseks, kes elas oma põhimõtete järgi, suutis ära hoida ümbritseva languse mõju enesele ja nendele tema ümber, kes olid suutelised seda vastu võtma. Paraku ei olnud selliseid inimesi palju: minna kaasa valitseva materialismiga oli muidugi kergem.
Tallinnas juhtis Abraham Gure¬vitsh juudi kogukonda, olles selle Rabbiks sünagoogis, mis asus Laste¬aia 9. Kurb kuulda, et täna kõnel¬dakse vastutustundetult, nagu oleks esimene sünagoog pärast sõda Tal¬lin¬nas valminud nüüdsama. Taht¬mata öelda kõlavaid sõnu, on see ometi üleastumine inimesest, kes kogu oma eluga tõestas võimalust vastu seista nõukogude korrale, kogu sellest tulenevale amoraalsusele,” tõdes õigustatult nukra alatooniga Shmuel Lazikin Jeruusalemmast.
Pärast sõda aastail 1946 – 1966 tegutses sünagoog aadressil Kreutz¬waldi 23. “Mäletan Rabbi selles sünagoogis – olin siis veel laps. Tema nimi oli – Zichrono Levracha – õnnistatud olgu tema mälestus – Rabbi Katz,” meenutab Shmuel Lazikin. Mina ei ole juut. Olen eestlane ja nõukogudeaegsesse juudi sünagoogi sattusin kord juhuslikult. Õigemini viis mind sinna üks mu sõber, soovides mulle näidata süna¬googi. Seepärast kirjutangi, et tean: ka nõukogude ajal oli Tallinnas sünagoog. Ma ei tohi vaikida. Muga¬vam muidugi oleks õlgu kehitada ja mõelda: mis see minusse puutub?! Küll keegi selle asja õiendab. Mis aga siis, kui ei õienda? Kas taas üks moonutatud ajalookild? Üks maha¬vaikitud fragment tõsiasjade tege¬likkusest?

admin Kultuur

Comments are closed.