Home > Kultuur > Kuue Päeva Sõda -TUNNISTUS IMEST

Kuue Päeva Sõda -TUNNISTUS IMEST

august 1st, 2007

Kui vaatame Torah1 valgel, suudame mõista

Arutz Sheva, IsraelNN.com

Tõlkija: Riina Kaukver

Kuue Päeva Sõja võitlustest ja võidust on möödunud nelikümmend aastat – terve põlvkond. Nelja aasta¬kümne jooksul on palju uuritud selle sõja tagamaid, põhjuseid ja kulgu. Avaldatud on lugematu hulk ana¬lüüse, alates pealiskaudsetest best¬sel¬le¬ritest ja ajaleheartiklitest kuni kõige väljapaistvamate sõjanduse ekspertide, strateegide, taktikute ja politoloogide kirjutatud tõsiste raa¬ma¬tuteni.

Täna aitavad nelja aastakümne pikkune tarkus ja Torah meil mõista selle sõja kõige olulisemat õppetundi ja tähtsust.

Läbi kõigi aegade, Egiptusest väljatulekust alates, oleme kohus¬tatud tänama, kõrgeks tõstma, kiit¬ma, austama, ülendama, ilut¬sema, õnnistama, tähtsustama ja tervitama Teda, kes on teinud kõik imed meie ja meie esiisade jaoks. Judaismi alus on käsk tänada Juma¬lat ja tunnis¬tada, et Tema laseb meile sündida kõigel heal. See on ka põhjus, miks me kiidame teda pühade ajal ja siis kui Ta on meid hävitusest pääst¬nud. Imede äratundmine suurendab meie usku Jumalasse, kes on pääst¬nud meie esiisad ja päästab ka meid.

Missugune on Kuue Päeva Sõja suurim ime?

Mis siis on see kõige suurem ime Kuue Päeva Sõjas? Sellele polegi lihtne vastata, sest selles sõjas juhtus palju imesid, nii varjatuid kui ilmu¬tatuid.
Lahinguväljal toimunud ja üles¬tähendatud imedel ei näi lõppu olevat. Nende hulgas on lugu Egip¬tuse tankikomandörist, kes sõja teisel päeval andis Siinai kõrbes alla tunduvalt väiksemale Iisraeli tanki¬üksusele, kuna kõrbemiraazh näitas talle sadu Iisraeli tanke seal, kus neid oli vaevu tosin.
Seal on lugu Jordaania üksusest, kes sõja kolmandal päeval tervitas kolonel Uri Ram’i juhitud Iisraeli tankiüksust ja avas neile Sekemi väravad, kuna valeteadete tõttu arvasid jordaanlased need olevat neile toeks saadetud Iraagi tankid.
Seal on lugu otsustavast lahin¬gust Jeruusalemmast põhja pool asuva Ammunition Hilli mäel, mis sai alguse, kui Iisraeli luuraja kuu¬val¬guseta ööl eksis, kogemata jor¬daanlaste kaevikuisse jõudis ning sealt öösel kell 2 tulistama hakkas. Selle mäe langemine juutide kätte oli eelmäng Jeruusalemma vanalinna vallutamisele 30 tundi hiljem. Siiski on kõik need lood vaid killud, mis võivad tervikpildi varju jätta.
Iga kindrali õudusunenägu on sõda kahel rindel. Möödapääsmatu vajadus armee pooleks jagada on saanud languseks arvukatele ja näiliselt võitmatutele armeedele. Näiteks kaotas võitmatu Assüüria aastal 612 Babüloonia-Meedia alli¬ansile; Sparta võitmatu armee kaotas aastal 480 Pärsia-Rooma alliansile; Saksamaa natslik armee kaotas sõjas kahel rindel Venemaa ja Liitlas¬vägede vastu. 1967. aasta juunikuus seisis Iisrael silmitsi sõjaga üheaeg¬selt kolmel rindel: Jordaania, Süüria ja Egiptuse piiril.
Tegelikult oli veel neljaski rinne Liibanoni piiril. Õnneks pärast mõnda sümboolset lasku ja kahe Suurbritannias valmistatud Hunter hävitaja saatmist, mille juudid kohe pärast õhkutõusmist alla lasksid, hoidus Liibanon edasisest võitlusest. Siiski püsis Liibanoni armee mobili¬seerituna Iisraeli põhjapiiril ja tekitas Iisraelile vajaduse hoida lahingu¬valmidust ka sellel rindel.
Olukorda halvendas fakt, et kõikidel rinnetel ja kõikides väelii¬kides oli Iisrael vastastega võrreldes arvulises vähemuses. Iisrael sai koos reserviga välja panna 264 000 sõdu¬rit. Kogu reservi mobiliseerimine tähendas aga, et Iisrael ei püsi kuigi kaua ilma, et hävineks riigi majan¬dus. Iisraeli vastu seisid 525 000 araabia sõdurit, neist 240 000 Egiptu¬sest. Vastase tankid ületasid Iisraeli omi rohkem kui kolmekordselt – 800 Iisraeli tanki vastu seisid piiridel 2424 araablaste tanki, millest jällegi 1200 kuulusid Egiptusele. Iisraeli õhujõudude 350 hävituslennuki vastu panid araablased välja 939 hävitajat ja neistki kuulusid 450 Egiptusele.
Araabia riikidele kindlustasid tohutu relvade juurdevoolu nende traditsioonilised tarnijad: Nõuko¬gude Liit, Suurbritannia ja vähemal määral USA. Iisraeli peamine relva¬eksportöör Prantsusmaa kehtestas sõja eel ilma igasuguse hoiatuseta Iisraelile relvaembargo ja samuti käitus USA. Pole siis imestada, kui Egiptuse diktaatori Gamal Abdel-Nasseri juhtimisel kuulutas kogu araabia maailm eelseisvast võidust Iisraeli üle ja pasundas Iisraeli täielikust hävitamisest ning tapatalgutest, mis ootavad Iisraeli juute.
Iisrael valmistus võitlema ei vähema ega rohkema kui olemasolu eest. Isegi parimate ennustuste koha¬selt arvestati 10 000-50 000 tuhande sõjas tapetuga juhul, kui Iisrael üldse suudab püsima jääda. Iisraelis olid valmis plaanid, kuidas rahvus¬parkidest saavad kalmistud massi¬listele ohvritele ja iga koolilaps asus liiva kottidesse kühveldama, et kaitsta kodu.
Sõja tulemuseks on ajalugu. Kuue päevaga võttis Iisrael kogu Siinai poolsaare kaasa arvatud Gaza maariba Egiptuselt, Juudea ja Samaa¬ria ning pool Jeruusalemma linna Jordaanialt, samuti Golani kõrgen¬diku Süürialt. Selle asemel, et olla hävitatud, oli juudiriik oma terri¬tooriumi kolmekordistanud 20 500 ruutkilomeetrilt 66 500-ni. Iisraeli naaberriikidest ei kaotanud terri¬tooriumi ainsana Liibanon, kes kohe sõja algul loobus Iisraeliga sõdimast. Iisraeli kaotused olid suured – 776 Iisraeli sõdurit hukkus ja 2586 sai haavata. Araabiamaad ei ole oma kaotusi siiani avaldanud, kuid hinnan¬guliselt olid Egiptuse kaotu¬sed 11 500, Süüria kaotused 2500 ja Jordaania kaotused 1000 hukkunud sõjaväelast. Need arvud ei sisalda haavatuid ja vangistatuid.
Iisraeli püsimajäämine oli ime. Aga veel suurem ime oli, et me üksnes ei jäänud alles vaid saavutasime otsustava võidu. Üks West Pointi kindral ütles kord, et kuigi USA Sõjaakadeemias uuritakse kogu maailma kõigi aegade sõdu, ei uurita seal Kuue Päeva Sõda. Ja seda põhju¬sel, et West Pont huvitub strateegiast ja taktikast, mitte imedest.

Missugune siis oli Kuue Päeva Sõja suurim ime?

Vastamiseks peame esmalt mõist¬ma – mis on ime? Arvatavasti on kõige paremini ime olemust selgitanud Ramban2. Aabrahami kutsumise loos sõlmib Jumal oma lepingu Aabramiga, muudab ta nime Aabrahamiks ja tõotab, et aasta pärast on saja aastaseks saaval Aabrahamil ja tema üheksakümne¬seks saaval naisel Saaral poeg. See on selge ime tõotus.
Ramban kommenteerib edasi:
Põhjus, miks Jumal ilmutab ennast 1Mo 17:1 nimega El Shaddai, on, et see Nimi sisaldab tõotust varjatud imedele, mis on valmistatud õigete jaoks „tõmbama nende hinge välja surmast ja hoidma neid elus näljaajal“ (Psalm 33:19), päästma neid mõõga ja sõja eest.
Nii on lugu kõigi tõotustega Aabrahamile ja teistele patriarhidele ja kõigi tõotustega, mis lubavad õnnistust Torah järgijatele ja needust sõnakuulmatutele. Kõik Jumala tõotused, mis Torah annab, on imed, kommenteerib Rambam. Sest pole ühtki ratsionaalset põhjust, miks peaks vihm taevast langema just teatud aastaajal, kui me Jumalat kiidame (3Mo 26:4) või miks peaks taevas muutuma tinaseks, kui me puhkeaastal põlluharimist jätkame. Kõik need on imed, kuigi nad ei muuda maailma loomulikku kulgu nii nagu Moosese läbi antud kümme nuhtlust, Kõrkjamere lõhestamine, manna taevast ja vesi kaljust kõrbes.
Prohvetiraamatutes kirjelda¬takse imesid, mis tulid esile prohve¬tite läbi pärast nende ettekuulutust või inglite läbi, kes olid taeva saadi¬kud. Prohvetiraamatud aga ei märgi imesid, mis juhtuvad spontaanselt, et aidata õigeid või hävitada õe¬laid… Kogu Torah aluseks on Jumala peidetud imed, kogu Torah eesmärk on ainult imed, mitte loomulikud asjad ega kombed. Seega on põhi¬mõtteliselt kahte sorti imesid – varja¬tud ja ilmutatud. Ilmutatud imede hulka, mida peavad tunnistama isegi suurimad skeptikud, kuulub Punase mere vee lõhestamine. Varja¬tud imed on need väidetavalt „loo¬mu¬likud“ sündmused, mida Jumal lihvib oma rahva – Iisraeli huvides.
Sellise ettevalmistusega uurime nüüd Kuue Päeva Sõja sündmusi
1964. aasta jaanuaris tõusis Yitzhak Rabin Iisraeli armee (IDF) ülemjuhatajaks ja oleks jäänud sellele positsioonile kuni erruminekuni 1968. aasta jaanuaris. Pika aja jook¬sul oli ta tõestanud oma südikust.
Üheksateist aastat enne Kuue Päeva Sõda, 21. juunil 1948, olles Keskrinde tegevust juhtiv ohvitser, andis ta Palmach3 üksustele käsu tulistada Altalenat Irguni4 relva¬laeva, mille pardal oli 900 juudi sõdurit, 5000 vintpüssi, 250 kuuli¬pildujat, 5 miljo¬nit kuuli, 50 tank¬i¬tõrje¬püssi ja muud sõjavarustust. Selgituseks veel, et tol ajal tegutsev peaminister David Ben-Gurion oli andnud käsu laeva tulis¬tada. Ta oli käskinud õhujõudude komandöri Yisrael Amir’i pommi¬tada laeva õhust, kuid Amir ja kõik piloodid keeldusid üheskoos pööra¬ma relvi oma vendade juutide vastu. Ka osa Palmach’i ohvitsere keeldus käsku täitmast. Siis oli Yitzhak Rabin see, kes entusiastlikult tulistas Iisrae¬li suurtükkidest laeva, millega toodi varustust Iisraeli armeele. Tookord sai põhjuseta surma 16 juudi sõdurit.
On olemas nimi, millega kutsu¬takse isikut, eriti aga sõjaväe¬koman¬döri, kes avab sõjas suurtükitule omade vastu.
Kakskümmend viis aastat hil¬jem, pärast Kuue Päeva Sõda, kandi¬deeris Yitzhak Rabin teist korda peaministriks (esimene valitsusaeg 1974-1977). Valimiskampaania ajal esitles Rabin end kui “Hr Julgeolek”. Rabini valimiskampaania keskmeks olid lubadused, et ta ei alusta mitte kunagi dialoogi Palestiina Vabastus¬organisatsiooniga (PLO), et ta mitte kunagi ei nõustu võõraste relva¬jõududega Jordani läänekaldal, et ta mitte kunagi ei too läbirääkimiste lauale Jeruusalemma küsimust, et isegi rahu ajal ei mõtle ta taandu¬misest Golani kõrgendikult.
Tegelikult alustas Rabin, olles imeväikese häälteenamusega peami¬nistriks saanud, mõne nädala pärast avatud dialoogi PLO-ga. Arvatavasti kulub avalikkusel veel mõni aasta, avastamaks, et juba valimiskampaa¬nia ajal, kui Rabin pühalikult van¬dus, et ei alusta iialgi kõnelusi Yasser Arafati ja tolle käsilastega, sõlmisid Rabini lähimad kaaslased kokku¬leppeid terroristidega, lubades neile relvi, poliitilist mõjuvõimu, maad treeningbaasidele ning kõike seda vastutasuks araablaste poliitilise toetuse eest Rabini parteile eelseis¬vatel valimistel.
Ülejäänud ajalugu on selline:
13. septembril 1993, umbes 15 kuud peale valimisi, kirjutasid Rabin, Shimon Peres ja Arafat alla Oslo surmalepingutele, mille alusel Rabini valitsus andis PLO-le üle tuhandeid lahinguvintpüsse, kümneid miljo¬neid kuule, soomukeid ja muud. Iisraeli ja maailma avalikkuse lolli¬tamiseks valetas Rabin teadlikult, öeldes, et sõjaline vastasseis PLO-ga on lõppenud. Ja pärast iga terrori¬tegu, kui juutide veri voolas Beit Lyddi, Jeruusalemma, Tel Avivi ja Hadera tänavatel – see pole kogu loetelu – jätkas Rabin valetamist, kaitstes teadlikult PLO reputat¬siooni, kuulutades, et need on „meie rahupartnerid“, „mõõdukad“, kes vapralt võitlevad “ekstremistidega”. Kõike seda valetas Rabin teades, et terroristid ongi needsamad „rahu¬partnerid“, keda käsutas otseselt Rabini sõber ja usaldusalune Yasser Arafat.
Jällegi on olemas nimi, millega kutsutakse isikut, eriti aga peaminist¬rit, kes külmavereliselt ja ettekavat¬setult varustab relvadega terroriste, et aidata neil sõja ajal avada tuli tema poole pihta.
1967. aasta oli Iisraelile seni kõigist kõige kriitilisem. Ajal kui Iisrael seisis vastamisi seitsme rahvu¬se sõjalise alliansiga, kes olid pühen¬dunud Iisraeli hävitamisele, arvuli¬ses vähemuses kõigil kolmel rindel, maailma toetusest täielikult isoleeri¬tuna, käsutas Iisraeli armeed reetur, kes oli teadlikult ja tahtlikult teinud 1948. aasta sõja ajal koostööd Iisraeli vaenlasega.
Too ülemjuhataja demonstree¬ris oma puudulikku arusaama tege¬likkusest Iisraeli iseseisvuspäeval, 15. mail 1967, öeldes pressikonve¬rentsil, et „ees ootab pikk rahuaeg meie ja araabia naabrite vahel“.
Täpselt samal päeval alustas Egiptus oma positsioonide paigu¬tamist Iisraeli piirile Siinai kõrbes. Järgmisel päeval käskis Egiptuse Nasser ÜRO julgeolekujõude, mis asusid 1957. aastast alates sõdade ärahoidmiseks Iisraeli-Egiptuse piiril, lahkuda. ÜRO peasekretär U Thant andis Egiptuse nõudmisele järele paari tunniga. Kaks päeva hiljem, 18. mail, saavutasid Süüria väed lahinguvalmiduse Golani kõr¬gen¬dikul. Neli päeva hiljem, 22. mail, sulges Egiptus Tirana väina kõiki¬dele Iisraeli laevadele ja mitte-Iisraeli laevadele, kes püüdsid jõuda Eilati sadamasse, blokeerides seega Iisraeli varustamise naftaga.
Rabin ütles, et „ees ootab pikk rahuaeg meie ja araabia naabrite vahel“.
30. mail ühines Jordaania ku¬nin¬gas Hussein Egiptuse-Süüria sõjalise koalitsiooniga ja andis Jordaania armee Egiptuse juhtimise alla. Samal ajal saabusid väeosad Saudi Araabiast, Kuveidist, Markost, Tuneesiast ja teistest araabiamaadest ja liitusid Iisraeli vastu üles rivis¬tatud armeedega. 4. juunil liitus Iisraeli vastastega Iraak.
Jumal üksi teab, kuidas oleks käitunud armee ülemjuhataja Yitzhak Rabin, kui talle oleks antud võimalus. Kui sõjaeelsed teod ja sõjajärgne käitumine aluseks võtta, siis tõenäoliselt ei oleks ta IDF-l lasknud Iisraeli kaitsta. Kindlasti mitte poleks ta lasknud Iisraelil alustada rünnakut esimesena ja selleta oleks Iisrael hävitatud paari esimese lahinguga maapinnal.
On suhteliselt mõeldav, et Rabin oleks selle asemel saatnud relvastust vaenulikele araabiamaadele ja vale¬tanud Iisraeli avalikkusele, et nõnda toimides „tugevdab ta mõõdukaid“, et nendega “rahu sõlmida”. Kas võib olla kindel, et ta poleks käskinud Iisraelil tagasi tõmbuda Galileast, Lääne-Jeruusalemmast, Haifast ja Negevi kõrbest, et “saavutada rahu”?
Kuid Jumala suur arm jättis Rabini sellest võimalusest ilma. 25. mail tabas teda närviatakk ja ta hospitaliseeriti psühhiaatriliste kaebustega ning eestkostet vajavana. Rahva moraali hoidmiseks teatati, et Rabin oli kokku vajunud nikotiini¬mürgituse tõttu.
Kindralmajor Ezer Weizman, Iisraeli õhujõude komandör aastatel 1958-1966, sai Iisraeli armee tegev¬juhiks ja valmistas IDF-i ette sõjaks, kaasa arvatud ennetavaks rün¬na¬kuks Egiptuse vastu, millega hävitati maapinnal enamik Egiptuse lennu¬keid.
Ilma Yitzhak Rabin’i närvi¬vapustuseta poleks iial saanud juhtuda ükski järgnenud ime: Iisraeli lennuvägi poleks saanud 8 tunniga hävitada Egiptuse, Jordaania ja Iraagi õhujõude, kui neil oleks keela¬tud rünnata. Maailma kõige kõrgema motivatsiooniga sõdurid poleks saanud vaenlast võita, kui nende oma komandör oleks keelanud teha kasvõi ühtki lasku. Vaenlase kõige pimestatum ja ebamoraalsem tanki¬komandör poleks iialgi andnud alla teades, et vastase ülemjuhataja saadab neile relvi.
Rabini vaimne kokkuvajumine illustreerib täpselt Rambami õpetust sellest, kuidas Tema „päästab neid mõõga ja sõja eest… ilma et maailma loomulik kulg mingilgi moel muu¬tuks“.
Nii oleme näinud, et kogu Kuue Päeva Sõja suurim ime, millest kasvasid välja kõik järgnevad imed, oli tegelikult varjatud. See ime juhtus vaikselt, ilma pasunahääleta, seda varjati tahtlikult ja see juhtus Jumala armust 10 päeva enne Kuue Päeva Sõja algust.

1)Torah – Moosese raamatud
2) Rambam – lühend Rabbi Moshe ben Nahman´i nimest, kes sündis 1194 Gironas Hispaanias ja suri 1270 Iisraelis. Kataloonia rabi, filosoof, arst, kabbalist ja piibli kommentaator.
3)Palmach – Juudi kogukonna Yishuv mitteametlik sõjavägi Briti mandaadi aegses Palestiinas. Loodi 15. mail 1941 ja oli 1948. aasta Iisaeli iseseisvussõjaks kasvanud kolmeks brigaadiks koos õhu-, mere- ja luureüksustega. Palmachi liikmete kohustustesse kuulus sõjaväeteenistus ja ka elustiil. Väljapaistvad Palmach juhid olid Moshe Dayan, Yitzhak Sadeh, Yigal Allon and Yitzhak Rabin. Selle liikmed said hilisema IDF-i juhtideks ja selgrooks ja nende panus Iisraeli poliitikasse, kirjandusse ja kultuuri on märkimisväärne.
4) Irgun – salajane sõjaline organisatsioon, mis tegutses Palestiinas aastatel 1931-1948. Tegevus põhines Ze´ev Jabotinsky ideoloogial, et "igal juudil on õigus tulla Palestiinasse ja juudi relvajõud peaksid kindlustama juutdiriigi". Irgun´i seisukohad ei olnud kooskõlas Yishuv´i poliitika ja Sionistide Maailmaorganisatsiooni omadega. Irguni kuulus juute ja mittejuute nii Iisraelist kui mujalt.

admin Kultuur

Comments are closed.