Home > Ajalugu > YAD VASHEM

YAD VASHEM

august 1st, 2007

Anatoli Gleibermann

Jeruusalemma Yad Vashem (Yad Vashem tähendab tõlkes kas “käsi ja nimi” või “mälestus ja nimi”) on maailma märkimisväärseim Euroopa juutide massimõrvaohvrite mälestuspaik. Muuseumiterritoorium asetseb Herzli mäe jalamil, kuhu on maetud sionismi rajaja Theodor Herzl (1860 – 1904). Teda maeti algul Viini oma isa haua kõrvale, kuid hiljem testamendi kohaselt uuesti Iisraeli mäele, mis on nimetatud tema jargi.
Holokaustiohvrite mälestuspäeva peetakse nissan-kuu 27. päeval (aprilli lopus), päeval, mil algas Varssavi geto rahvaülestõus. Iisraeli riigi olemasolu kuuendal aastal võttis Iisraeli parlament Knesset vastu seaduse, milles öeldi järgmist: “rajada Jeruusalemma instituut, hoidmaks nende kuue miljoni juudi mälestust, keda natsid oma agentidega surnuks piinasid ning nende juudikogukondade, sünagoogide, ühiskondlike organisatsioonide, religioossete õppeasutuste ja heategevuslike organisatsioonide mälestuseks, keda hävitati eesmärgiga pühkida minema Iisraeli nimi ja kultuur; nende vastupidavuse mälestuseks, kes pühaduses ja puhtuses ohverdasid oma elu; nende juudi sõdurite ja põrandaaluste vapruse mälestuseks, kes panid oma elu kaalule võitluses natsivaenlase ja tema käsilaste vastu; nende getovangide mälestuseks, kes tõstsid mässu ja süütasid võitlustahte, säilitamaks rahva au; nende kangelaste mälestuseks, kes tulid päästma rahva jääki; nende mittejuudi õiglaste mälestuseks, kes oma elu ohtu seades päästsid juute. Yad Vashemi ülesandeks on koguda kõik mälestusmaterjal nendest juutidest, kes võitlesid vaenlase ja selle käsilaste vastu ning taastada nende mälestus ja nende ühenduste, organisatsioonide ja asutuste mälestus, mis hävitati sel põhjusel, et need kuulusid juudi rahvale.
Jitzhak Ben Zvi – president
Moshe Sharet – peaminister
Ben – Zion Dinur – haridus- ja kultuuriminister
(Yad Vashem – Seadus genotsiidi ja vapruse mälestuse kohta,
seaduskogu nr. 132, 17. elul-kuu paeval 5713. aastal maailma loomisest)

Yad Vashemi muuseumiala tun¬¬neb juba kaugelt ära 30 m kõrguse mälestus- seina järgi, millelt võib lugeda sõna “Zkor” (Mäleta). Ehituskompleksi kuulub suur üm¬mar¬¬gune saal, mille põrandale on kirjutatud 21 Euroopa suurima koon¬dus¬laagri nimed. Saali keskel on kujutatud põlevat tõrvikut kandev käsi. Paljudes laagrites võeti süste¬maatiliselt kasutusele dushiruumide taolisi gaasikambreid. Peale 20 minu¬tit kestnud gaasitamist ei jäänud mitte keegi ellu. Ruumide “puhas¬tamiseks” kulus 10 minutit ja seejärel oli kamber taas valmis vastu võtma uut surmamõistetute rühma.
Teises saalis põleb kuus küünalt, mis sümboliseerivad kuut miljonit hävitatud juuti. Põlevad küünlad peegelduvad paljudest peeglitest, mis jätab mulje lugematutest leekidest. Lindilt loetakse hukkunute nimesid ja kõige viimased elukohad. Möödu¬nud aastaist hoolimata ei ole loetelu kaugeltki täielik. Kui lugeja kasutaks ühe isiku nime ja elukoha maini¬miseks pool minutit ja loeks kogu ööpaeva, kuluks üle viie aasta, enne kui kuuleksime sama nime uuesti.
Inglise-ameerika uurimis¬komis¬joni hinnangu kohaselt oli juudi holokaustiohvreid eri maades (sõjale eelnenud maade piirid) järgnevalt:
Poola 3 271 000 juuti
Nõukogude Liit 1 050 000 juuti
(k.a.Baltimaad)
Rumeenia 530 000 juuti
Tshehhoslovakkia 255 000 juuti
Ungari 200 000 juuti
Saksamaa 195 000 juuti
Prantsusmaa 140 000 juuti
Holland 120 000 juuti
Kreeka 64 000 juuti
Jugoslaavia 64 000 juuti
Belgia 57 000 juuti
Austria 53 000 juuti
Itaalia 20 000 juuti
Bulgaaria 5 000 juuti
Luxemburg 3 000 juuti
Taani 1 500 juuti
Norra 1 000 juuti
Kokku 6 029 500 juuti
Pääses 308 000 juuti
Hävitati 5 721 500 juuti

Jeruusalemmas Yad Vashemi muuseumi mälestusseinal on reljeef, mis kujutab eriealisi juudi mehi, naisi ja lapsi järjekorras vaevaliselt liiku¬mas surma poole. Natsidel ei ole palju vabatahtlikke abilisi.
Yad Vashemis on ka Õiglaste aed, kuhu on mälestuseks istutatud puid neile, kes oma elu ohtu seades päästsid juute natside julmuse eest. Nende hulgas on ka soomlane Carl Gustaf Mannerheim. See, kuidas Mannerheim hoiatas Hitlerit, ei ole enam saladus: “Kui natsid tapavad ühegi Soome juudi, Soome ütleb lahti oma lepingust Saksamaaga.”
Nende tuhandete Peterburi juudi hulgas, keda Soome Iisraeli sõbrad on käinud vaatamas, on olnud neid, kes Teise maailmasõja aastail olid vangi¬dena Soomes. Minagi olen käinud nende inimeste kodudes. Olen kuul¬nud nendelt vaid head selle kohta, kuidas soome peremehed neisse suhtusid. Aeg läheb siiski parata¬matult edasi. Üha vähemaks jääb neid, kes nägid Teist maailmasõda. Paljud asjad ununevad.
Paljudes maades on rajatud Yad Vashemi taolisi muuseume – mitte vaid Euroopas. Näiteks Ühend¬riikides oli aastal 1990 üle 150 holo¬kaustimuuseumi. Ses suhtes on Eu¬roo¬pa maha jäänud. Mõnele natsi¬valitsuse all kannatanud maale ei ole ehitatud ainsatki mälestusmärki.
Iisraeli Iseseisvuspäeval ja mõ¬ne¬del teistel pidupäevadel on kom¬beks lugeda järgmist mälestuspalvet:
“Armastav Jumal, Kes elad kõrges, leskede Kaitse ja vaeslaste Isa, anna õnnis puhkus Sinu pühade ja puhaste tiibade varjus meie vendade ja õdede hingedele, kes säravad ja hiilgavad nagu hommikukoit, nende kümnete tuhandete iisraeli meeste, naiste ja laste, kes tapeti, lämmatati, põletati ja elusaina maeti Jumala pühaduse pärast saksa natside ja nende käsi¬laste läbi; kõik nad on pühad ja puhtad, nende hulgas on suuri õpet¬lasi ja õigeid, kes on pääsenud iga¬vikku seepärast, et oleme palunud nende hingede ülendamist. See¬pärast, halastaja Issand, peida neid oma tiibade varju igavesti ja arva neid surematute hingede hulka.
Olgu neil rahu Eedeni aias. Jumal tasub nende eest kätte. Jumal on nende osa. Tulgu nende õigsus meie ja kõigi juutide kaitseks; maa, ära peida nende verd.
Puhaku nad rahus oma puhke¬paikades ja tõusku nad ülestõusmis¬päeval üles.” Ja kõik öelgu: “Aamen.”

admin Ajalugu

Comments are closed.