Home > Tunnistused > "Sina oled inimene!"

"Sina oled inimene!"

august 1st, 2007

Shalom 4/2007

Tõlkija: Lea Lääts

Holocausti kogenu mälestusi Minu vanaisa Beno (Benjamin) Brecher pääses holocaustist eluga. Ta on praegu 86-aastane. Olen kuulnud tema uskumatuid lugusid palju kordi ja järgnev on uks neist.
Beno sündis 1921. aastal Dorna linnas Rumeenias. Pärast Esimest maailmasoda Austria-Ungari keisri¬riik varises kokku ja Austria pidi korvama maid nii Rumeeniale kui ka Tshehhile. Kui Beno sündis, elas ta piirkonnas, mis kuulus juba Rumee¬niale, ent kus kõneldi veel saksa keelt. Saksa keele oskuse tõttu pääses ta nii mõneski raskes olukorras.
"Dorna oli Bukovina piirkonna puhkelinn järve kaldal," jutustab ta. "Minu isal oli maiustusteäri, kus ta müüs kompvekke ja küpsiseid. Elu oli hea ja rahulik. Peeti ka tähtsaid juudi pühi. Sabat oli sabat, sellest peeti lugu ja siis puhati. Meie maja juures oli linna sünagoog. Selle õuel mängiti ja see oli nagu teine kodu.
Ühel päeval kõik lõppes: anti saksa käsk, mille kohaselt kõik inime¬sed beebidest vanakesteni peavad viivitamatult minema oma kodudest rongijaama, kust just selleks varutud rong läheb Transnistriasse. Seal suri mu ema tähnilisse tüüfusse. Ühel ööl mu isa jalad külmusid. Ta ärkas hommikul ja tajus, et jalad on öö jooksul kehast irdunud. Ta masen¬dus nii, et üritas lõigata käesooned habemeajamisnoaga läbi, kuid see tal ebaõnnestus. Ta suri aeglaselt kolme nädala jooksul. Söök ei huvitanud enam. Olukord murdis teda täielikult. Nii jäin orvuks ja mind viidi pidevalt ühest getost teise.
1943. aastal olin Tiraspoli getos Ukrainas. Töötasin hambatehniku¬na. Minu boss, rumeenlasest hamba¬arst, soovis mind aidata, et saaksin pisut raha. Tal õnnestus hankida mulle sõjaväe¬administratsiooni poolt tembeldatud passi, mis andis mulle õiguse iga¬päevaseks getost lahku¬miseks nagu korraldama hambaarsti tööasju.
Ühel päeval – see oli juba oktoob¬ris 1943 – saatis ta mind linna ajalehe ja suitsude järele. Läksin linna. Seal oli väike toiduainete pood, mida pidas õigeusklik naine (kõik mehed olid rindel). Ta tundis mind juba ja teadis, et olen juut getost. Ostsin ajalehe ja suitsud, maksin ja pöördu¬sin, et väljuda. Just siis sisenes saksa seersant. Naine palus, et jääksin sinna seersandi tõlgiks, kuna oskasin saksa keelt. Seersant küsis minult: "Mida naine ütleb?
"Et suitsuhind on tõusnud," vastasin."Krutsifiks!" vandus seer¬sant (see tahendas "oh sa rist!"), "et saksa seersant peab maksma nii palju tühjalt suitsude eest!" Üritasin lahku¬da, aga seersant käskis: "Seis! Kuidas sina saksa keelt oskad?" "Olen Deut¬sche¬kultuuri piirkonnast Bukovinast, Rumeeniast." "See ei huvita mind. Tahan teada, mis on sinu rahvus." Siis teadsin, et olin sattunud tupi¬kusse. Ortodoksinaine hakkas tege¬ma ristimärke ja kordas vaikselt: "Jeesus Kristus, halasta! Jeesus, halasta!" Ta teadis, et seersandil on püss kaasas; ta võis viia mind täna¬vale ja maha lasta. Ta tundis end süüdi selles, et sattusin sellisesse olukorda tema palve peale. "Härra seersant," ütlesin, "mul on kahju, aga olen juut.""Mis!" ehmus ta, "juut! Ma ei ole kaks aastat juute näinud!" "Olen saksa ja Rumeenia armee teenis¬tuses."
"Issand Jumal! Issand Jumal! Aga sina oled inimene! Sina oled inimene! Issand Jumal!" Ta võttis mu käsivarrest raudse haardega kinni ja tiris mind tänavale. Naine arvas, et nüüd sünnib halvim. Väljaspool kauplust vaatas seersant enda üm¬ber, olemaks kindel, et saksa sõdureid ei ole kusagil. Seejärel viis ta mind tagasi kauplusse ja ütles: "Lieber freund (armas sõber), ole ettevaatlik ja hoia end. See lõpeb varsti!" Seejärel ütles ta : "Hüvasti!" ja läks. Rindel nähtu pani teda uskuma, et Puna¬armee võidab peagi sakslased. Võit tuli siiski alles 1945. aasta maikuus.
Pärast seda sündmust sakslased ja rumeenlased siiski taganesid järk-järgult ning 1944. aasta maikuus aitas Bukaresti juudi kogudus mind ja teisi orbe saada orbudekoju. Seal kohtasin Saarat. Mina olin 23- ja tema 17- aastane. Tutvusime ja jäime kokku. Jõulukuus 1944 aitas Punane Rist juutidel Iisraeli minna. Nii läksime meiegi – mu vend, Max, Saara ja mina – laevaga.
Enne kui laev lahkus Buka¬restist, tulid nõukogude sõdurid meid otsima. Neil oli Saara foto kaasas. Saara pärines Moldovast ja kõiki kodanikke sunniti naasma Nõukogu¬de Liitu. Nad kahtlustasid, et viime Saara endaga kaasa! Otsustasime, et kaasreisijad katavad meid mitme¬suguste linade alla ja ise istuvad meie peal.
Laev lahkus Bukarestist Kons¬tanti¬noopolisse. Sealt jätkasime teekonda rongiga "Orient Express" Süüria kaudu Liibanoni, Beirutisse, ja sealt Palestiinasse. Saabusime sisserändajate laagrisse Atlitisse. Seejärel elasime kibutsis "Dorot", Hertselias ja lõpuks Holonis, kus elame praegugi.
Minu vanavanemad on harul¬dased inimesed. Erinevalt paljudest teistest holocaustis ellujäänutest on nad kindlad, et Jumal on olemas. On siiski raske andeks anda sakslastele, inimestele, kes tapsid nende vane¬mad ja röövisid neilt rahuliku, mure¬tu ja rõõmsa elu. Trauma tõttu ei suuda vanaema Saara enam meenu¬tada, millised olid isa ja ema näod. Mõlemad kogevad ikka veel palju igatsust ja kurbust. Andeksandmine ei ole veel tulnud. Nad ütlevad end siiski olevat selles protsessis.

admin Tunnistused

Comments are closed.