Home > Peatoimetaja veerg > FOOKUSES LÄHIS-IDA RAHUKONVERENTS

FOOKUSES LÄHIS-IDA RAHUKONVERENTS

november 1st, 2007

Peeter Võsu

Iisraelis on kogu ühiskonda viimase paari kuu jooksul hoidnud põnevil diskussioon novembriks plaanitud rahukonverentsi üle USAs, mille teemaks oli Palestiina riigi loomine Iisraeli territooriumile. Konverents toimus 27. novembril Annapolis, Marylandi Osariigis. Eesmärgiks oli luua Iisraeli etniliste araablastega asustatud vaidlus¬alustele aladele riik, nimega Palestiina. Konverentsil koostati ühisdekla¬ratsioon, mis väljendas mõlema osapoole soovi konflikti lõpetamiseks, rahumeelseks kooseksisteerimiseks ja läbirääkimiste jätkamiseks Palestiina riigi loomiseks Iisraeli territooriumile.
Nii vastuvõetamatute nõudmiste kui ka minevikus ilmsiks tulnud suutmatuse pärast kokku leppida, on araablased andnud aluse pessimismiks ka selle rahuplaani õnnestumise osas.
USA on viimastel kuudel enne konverentsi avaldanud Iisraelile ja Palestiina Omavalitsusalade araablastele survet plaani teostamiseks. USA Välisminister Condoleezza Rice sooritas selleks mitu reisi Iisraeli, kohtudes Iisraeli Peaminister Ehud Olmerti ja Välisminister Tzipi Livniga ning araablaste President Mahmoud Abbasiga. Araablaste ootused konverentsi osas olid ebarealistlikud.
Palestiina omavalitsuse President, organisatsiooni Fatah juht Mahmoud Abbas ootas konverentsi tulemusena Palestiina riigi teket, mis jätaks Iisraelile 1949. aasta piirides oleva maa ja uuele Palestiina riigile kõik, mis kuulus tänapäeva Iisraeli maast sel ajal Jordaaniale ja Egiptusele. Abbas nõuab Iisraelilt 6205 ruutkilomeetrit maad, kaasaarvatud Samaaria, Judea, Gaza, Ida-Jeruusalem ja Templimägi. Lisaks nõuab ta kõigi „pagulaste” õigust asuda elama Iisraeli territooriumile (Arutz 7, 11. okt. 2007). Pagulasteks loevad araablased kõiki, kes põgenesid Iisraeli territooriumilt aastatel 1948 ja 1967 ning nende järeltulijaid. Põgenikke oli 600 000 kuni 700 000, kuid tänaseks on neid juba neli kuni viis miljonit.
Iisraeli Peaminister Ehud Olmert on väljendanud valmisolekut kõigi nende teemade arutamiseks. Aruteluteemade hulka on arvatud ka võimalus anda ära osa Jeruusalemmast. Võimalik Jeruusalemma „turule toomine” on vallandanud juutide pahameele üle kogu maailma. Ka mitmed kristlikud organisatsioonid on väljendanud sellele vastumeelt.
Iisraeli jagamisest ei ole vaimustatud juudid ega araablased. Juudid ei ole rahul Jeruusalemma, eriti Templimäe loovutamisega. Araablased jagunevad erinevatesse fraktsioonidesse, kõik erinevate ootustega. Abbas esindab ainult väikest osa nendest. Kuna Abbas ei lepi vähemaga, kui Iisraeli tagasitõmbumine 1949. aasta piiridesse, on vähe tõenäoline, et jõutakse mingi kokkuleppeni. Jeruusalemma jagamise vastu on enamus Iisraeli Parlamendi liikmetest, kaasaarvatud vähemalt 13 Olmerti erakonnakaaslast (Arutz 7, 19. okt. 2007). Araablaste leeris sai 2006. aasta valimistel absoluutse enamuse terroristlik organisatsioon Hamas, kes eitab igasugust kokkuleppe võimalust Iisraeliga. Hamas nõuab Iisraeli täielikku lahkumist regioonist.
Nii vastuolulised ootused muudavad kokkuleppe võimalused peaaegu olematuteks. Kui araablased ei arvesta Iisraeli ajaloolise õigusega Jeruusalemmale, siis tõenäoliselt lõpeb ka see läbirääkimiste voor, nagu ka kõik eelnevad, läbikukkumisega. Araablased väidavad, et Jeruusalem on ka nendele oluline, kuid see väide ei ole millegagi tõestatud. Koraanis ei ole Jeruusalemma kordagi mainitud. Piiblis esineb Jeruusalem ligi 900 korda. Araablastel on pühamud Mekas ja Medinas. Juutidel on Jeruusalemmas ainus Tempel. Rabi Meir Horowitz kirjutas Condoleezza Rice’ile: „Jeruusalem on rahva hing. Nagu inimene ei saa hingeta elada, ei saa me elada Jeruusalemmata.” (Jerusalem Connection, 19. okt. 2007).
„Pagulaste” lubamine Iisraeli on ebarealistlik, kuna Iisrael ei suuda vastu võtta nii suurt hulka araablasi. Neli kuni viis miljonit araablast muudaks juudi rahvusriigi araabia rahvusriigiks. Ka majanduslikult oleks see ebarealistlik. See nõue ei ole ka millegagi põhjendatav, kuna pagulus-staatus ei ole pärandatav ja need 2-3 põlvkonda põgenike järglasi ei ole ei juriidiliste terminite kohaselt ega ka praktiliselt pagulased.
Isegi, kui juudid annaksid kõigile araablaste nõuetele järele, loobudes Jeruusalemmast ja Templimäest ning lubades kuni 5 miljonit araablast oma riiki elama, ei muudaks see lepingut praktikasse rakendatavaks, kuna enamus araablasi ei lepiks ka sellega. Araablaste tegelik reaktsioon Iisraeli poolsetele järeleandmistele on seda läbi ajaloo tõestanud. Kui Iisrael loovutas araablastele Gaza, ümberasustades 9000 kodanikku, ei vallandanud see rõõmu ja tänulikkust, vaid tänaseni kestva pommirahe. Rahulikumatel aegadel on Gazast Iisraeli pihta tulistatud keskmiselt 3 raketti päevas, viimastel aegadel palju rohkemgi. Kui Iisrael loovutaks heatahte avaldusena ka Jeruusalemma, mis garanteeriks erineva suhtumise?
Araabia silmakirjalikkust tõestab ka „kahekeelne” kommunikatsioon. Nimelt edastab Palestiina Omavalitsus erinevates keeltes erinevaid sõnumeid. Kui rahvusvahelisele üldsusele väljendab see organisatsioon inglise keeles soovi sõlmida rahuleping ja sõbralikud suhted Iisraeliga, siis araabia keeles tõotab see juutidele hävingut. Viimastel nädalatel on korduvalt näidatud Araablastele suunatud teleklippi, kus nimetatakse Palestiina araablastele kuuluvateks Haifat, Beer Shebat, Jaffat ja Tibeeriat. Klipis korratakse: „Me vabastame kogu maa!” (Palestinian Media Watch, 30. okt 2007).
Oht, et Iisrael võib Jeruusalemma kaotada, on mitmed juudiorganisatsioonid ühendanud koalitsioonideks, et seda takistada. USA juudiorganisatsioonid asutasid koalitsiooni: Coordinating Council for Jerusalem’s Future (Jeruusalemma Tulevikku Koordineeriv Nõukogu), kuhu kuulub palju suuri ja autoriteetseid organisatsioone, millest tuntumateks on: National Council of Young Israel, Orthodox Union, Rabbinical Council of America jt. Ka Iisraelis on mitmed organisatsioonid ühinenud Jeruusalemma kaitseks. Judea ja Samaaria Rabide Nõukogu avaldas deklaratsiooni, mis algas järgmiselt: „Oleme löödud ja shokeeritud, kuuldes meie siseste ja väliste vaenlaste kavatsusi, kes avalikult räägivad Templimäe ja Jeruusalemma osade – juudi rahva igavese pealinna – loovutamisest ja hülgamisest. Isegi mõte Jumala Mäe ja püha Jeruusalemma võõra võimu kätte andmisest ja rüvetamisest shokeerib iga juuti.”
Iisraeli meediakanal Guysen tsiteeris tuntud USA teleevangelist Pat Robertsoni: „Ameerika rahvas riskib Jumala vihaga, kui USA sunnib Iisraeli loobuma Jeruusalemma osadest ja neid Palestiina Omavalitsusele üle andma.” (Guysen, 17. okt. 2007). USAs on mitmed kristlikud organisatsioonid saatnud samasisulisi noote presidendile, valitsusele, Kongressile ja Senatile.
Knesset, Iisraeli Parlament, alustas seaduse väljatöötamist, mis ei lubaks Jeruusalemma osasid loovutada ilma Parlamendi kahe kolmandiku saadikute poolthäälteta. Eelnõu läbis esimese lugemise valdava häälte enamusega. Initsiaatorid loodavad selle lähipäevil seadusena vastu võtta.
Konverentsil vastu võetud ühisdeklaratsioon vältis sensitiivsete teemade mainimist. Eesmärgiks nimetas dokument kahe riigi loomist, mis eksisteerivad rahumeelselt ja turvaliselt teineteise kõrval. Samuti lubas see dokument otsekohese pärast konverentsi kahepoolsete läbirääkimiste alustamist, „mille eesmärgiks on sõlmida rahuleping, mis lahendab eranditult kõik lahendamata probleemid, nagu varasemates lepingutes sätestatud.”
Ei ole teada, mida Olmert ja Abbas on juba omavahel kokku leppinud ja millele see „varasemates lepingutes sätestatud” klausel viitab. Deklaratsioonis on kokkul lepitud rahulepingu sõlmimise aeg, mis peab toimuma enne 2008 aasta lõppu. Iisraeli ajakirjanduses on kõik pidanud seda ebarealistlikuks, kes seda on kommenteerinud. „Kvarteti” eriesindaja Tony Blair pidas lepingu sõlmimist aastal 2008 realistlikuks, kuid selle rakendamist mitte.
Esimeseks konverentsijärgseks koosolekuks lepiti kokku 12. detsember, misjärel Olmert ja Abbas kohustuvad kohtuma korra iga kahe nädala jooksul. Samuti kohustusid mõlemad pooled täitma oma kohustusi vastavalt plaanile „Road Map” (teekaart), mis sai kokku lepitud 30. aprillil 2003 ning lubama USAd kontrollida selle täitmist.
Araablaste kohustus plaani „Road Map” esimeses etapis oli loobuda terrorismist. Arvestades praeguseid arenguid tundub, et rahuläbirääkimistel takerdub edasiminek juba esimeses etapis, kuna araablaste poolelt ei ole terrorism siiani vähenenud, vaid kasvanud. Samuti on araablaste nõudmised Jeruusalemma ja pagulaste suhtes ebarealistlikud. Kui need nõudmised jäävad sama resoluutseteks, kui seni, ei ole rahu saavutamine realistlik. •

admin Peatoimetaja veerg

Comments are closed.