Home > Poliitika > Lääs on islami ees taganemas

Lääs on islami ees taganemas

mai 1st, 2008

Läänemaailm on kristlikest väärtustest kergekäeliselt loobu¬mas. Juba aastaid ei tohi Suur¬britannia ja USA riigiasutused korrektsuse huvides häid Jõule soovi¬da, vaid asemele on tulnud sõnad „Happy Holidays” (rõõm¬¬¬said pühi), „Seasons Gree¬tings” (hooaja tervitus), jne. Seda kõike selleks, et moslemeid mitte solvata. USA on hakanud riigihoonetelt kõrvaldama aja¬loolisi piiblitekste, mis võiks mõnda erineva religiooni esin¬dajat solvata.
Kristlus teeb järeleandmisi ja astub eest ära, et teisi mitte solvata. Lääneliku mõttelaadi kohaselt on iseenesest mõistetav, et teiste usundite esindajad vastavad samaga, väldivad ka omalt poolt kristlaste solvamist. Selline käitumine oleks tore, kuid praktikas seda ei ole juh¬tunud.
Lääne ühiskonnas on jõu¬tud juba olukorrani, kus „haka¬takse enda alustalasid läbi saagi¬ma”. Äsja edastas portaal Delfi uudise Briti siseministeeriumi välja antud poliitilise korrek¬t¬suse vestmiku kohta, mis käsit¬leb islamiterrorismi (Delfi, 04.02. 2008). Selle kohaselt ei tohi islamiste nimetada enam islamis¬tideks.
Vastavalt artiklile kästakse muu hulgas ametnikel vältida terroristide usulise kuuluvuse ja terrori usuliste tagamaade mai¬ni¬mist. Samuti ei tohi uue mää¬ruse järgi ametnikud rääkides ekstremismist seda enam nime¬tada „islamiterrorismiks”, vaid peavad ütlema hoopis „jõhker” terrorism. Dzhihaadi teostavaid islamifundamentaliste tuleb aga nimetada kuritegelikeks mõrtsu¬kateks.
Uute reeglite koostajate arvates aitab taoline „tõlgen¬dus”, mis väldib otseseid seoseid islami ja terrorismi vahel, ära hoida moslemite diskrimineeri¬mist. Siseministeeriumis arva¬tak¬se, et korrektsed formu¬leeringud peaks lähendama moslemeid, kelle arv Suurbri¬tannias pidevalt kasvab, terro¬rismivastasele koostööle politsei¬ga.
Suurbritannia on olnud sõnavabaduse eest võitluses maailma üheks juhtivaimaks riigiks. Poliitikud on tohtinud läbi aegade asju ja ilminguid nimetada õigete nimedega. On olemas rühmitusi, kelle eesmär¬giks ja tegevuseks on terrorism. Kui nad oma terroritegusid põhjendavad oma usuga (islami usuga), siis on õige seostada ka terrorit islami usuga. Nad ju ei eita terrorismi. Vastupidi, nad tunnevad uhkust selle üle.
Kindlasti on olemas ka neid, kes tahaks vastu vaielda. Paljud ütlevad, et suurem osa mos¬lemeid ei ole ju terroristid. Olen nendega nõus. On isegi neid islamiusulisi, kes ei ole terroris¬miga nõus.
Siiski ei tühista see nende terroritegusid, kes teevad neid islamiusu nimel.
Siinkohal võib mõnigi küsi¬da, et mis tähtsus sellel on, kuidas mingit tegu nimetada. Arvan, et see on ülitähtis. Kui jätame kuriteo, mis on ajen¬datud islamiusust, selle usuga seostamata ja räägime lihtsalt „jõhkrast” terrorismist, siis jätame teo tegeliku põhjuse hukka mõistmata.
Tava rääkida asjadest, mida kõik teadsid, jättes keelatud teemad välja ütlemata, tundub lapsik ja ehk meenutab ka pisut Eestis olnud punaminevikku. Eestis oli estraadilaval tehtud huumor enamuses poliitiline, milles kunagi ei öeldud välja liiga palju, kuid kõik eestlased said aru, millest käib jutt. Kurb, kui sõnavabaduse üks juhtivaid edendajaid, Suurbritannia, jõuab samasse etappi, mille me okupeeritud maana läbisime – sunnib tõe maha vaikima ja asjadest rääkima „läbi lillede”.
Islamiterrorit kritiseerinud Hollandi poliitikutest on viimase kahe aasta jooksul kaks jätnud oma elud, kuna totalitaarses süsteemis ei tohi süsteemi kriti¬see¬rida. Probleemiks on see, et paljud on tulnud Lähis-Idast või Põhja-Aafrikast Euroopasse valede ootustega – nad ei ole valmis siinses õigusruumis kehti¬vaid seadusi ja tavasid omaks võtma, vaid ootavad, et siin hakatakse elama nende tavade kohaselt.
Kui mõni aasta tagasi üks isa Rootsis lasi oma tütre tappa, kuna ta ei abiellunud vastavalt perekonna otsusele vaid tahtis ise otsustada, olid kõik shokis. Kohtu ees oli see isa imestunud, kuna ei saanud probleemist aru. „Tapmisega sai ju perekonna au päästetud”, ütles ta. See mõrv oli osa „Sharia” seadusest, millele oma usu kohaselt peab iga moslem alluma. Kui taolise inimese usk ja kohalik seadus lähevad vastuollu, käitub mõni¬gi neist vastavalt oma usule.
Seitsmendal veebruaril põh¬justas Canterbury peapiis¬kop Rowan Williamsi avaldus Sharia seaduse võimaliku rakendamise kohta Suurbritannias tormiliste reakstioonide laine. Peapiiskop ütles BBC Raadio 4, et „Islamist¬liku Sharia seaduse vastuvõt¬mine Ühendkuningriigis on vältimatu. Tuleb tõdeda fakti, et osa kodanikest ei suhtestu Briti seadusandliku süsteemiga” (BBC, 07.02.2008). Dr. Rowan Williams soovitab nendel lubada oma Sharia kohtutes lahendada oma perekonna ja rahaasju, ilma et sisse tuua ebainimlikke klaus¬leid, mida mõnikord seostatakse selle seaduse praktiseerimisega mõnes islamistlikus riigis (BBC, 07.02.2008).
Mitmed vaimulikud, seal¬hulgas 150 vaimulike kogu (sünodi) liiget kirjutasid aval¬duse, milles nad distantseerusid taolisest seisukohast. Peami¬nister, vastupidiselt, julgustas Dr. Williamsit sel teemal edasi argumenteerima. Ka islami¬kogukond Suurbritannias on jagunenud selles küsimuses kaheks. Mitmed noored mosle¬mid ootavad Briti seaduste kaitset oma kogukonna surve vastu ja ei tahaks kuidagi Sharia seadust, mis jätaks nad sisuliselt kaitsetuks.
Peapiiskop Williams on ilm¬selt unustanud, et Sharia sea¬duse järgi tapetakse igaüks, kes pöördub islamiusust ja hak¬kab kristlaseks. Filosofeerides Ühendkuningriigi seadusand¬luse ja Sharia seaduse ühine¬mise teemadel ei tule talle arva¬ta¬vasti meeldegi, et kõiki, kes oma usku vahetavad, ootab surmanuhtlus või aastate¬pik¬kune vangistus ka kõige lääneli¬kemais islamimaades.
Tänavu, kaks aastat pärast Taani karikatuuriskandaali vahistati 12. veebruaril karika¬tuuri autorit mõrvata üritanud terroristid. Ühe kriitilise pildi joonistamine põhjustas islami¬maailmas raevu ja aastate pik¬ku¬se kättemaksuiha. Kuidas neid seadusi saab ühildada lääneliku mõtteviisiga sõna¬vabadusest ja südametunnistuse vabadusest? Solidaarsusest ohtu sattunud autoriga avaldas 13. veebruaril selle karikatuuri vähemalt 5 Taani ajalehte ja lisks neile veel lehed Rootsis ja Hol¬lan¬dis.
Kas kristlike väärtuste loovu¬tamine lääne¬ühis¬konnas on põhjendatud? Kas järele¬and¬mine oma tõeks¬pidamistes on õi¬gustatud? Kas ei oleks õi¬gem öel¬da neile, et kui nad taha¬vad tul¬la lääne¬ühiskonda elama, pea¬vad nad arvestama sellega, et see on kristlikele alustele rajatud ja siia tulles peavad nad siinset traditsiooni aktsep¬tee¬rima. Soo¬me vanasõna ütleb: „Maassa maan tavalla tai maas¬ta pois” (maal selle kommete järgi või ära sealt). Kas meie poliitikud ei peaks edastama jõulise sõnumi, et kes solvub Jõulude nime¬tamisest, kristlikest tsitaatidest või kristlikust usu¬õpetusest koolis, ei kvalifitseeru Euroopas elama. Neil on õigus minna oma kultuuriruumi, kus nende sea¬dused kehtivad. Neil ei ole alust oodata, et siin haka¬takse nende kommete järgi elama.
Eestis võib mõnigi täna arva¬ta, et see probleem on meist kaugel. Islamiterrorism ei ole ainult Iisraeli teema. Vastupidi, nemad on õppinud selle problee¬miga toime tulema. Mitmel pool Euroopas osatakse vaid imestust avaldada, kui midagi sellist juhtub. Tegelikult oleme nüüd piirideta, ühendatud Euroopas. Igal moslemil, kes on mõne Euroopa riigi kodanik, on õigus tulla Eestisse elama ja tööle. Lisaks neile veel kvootide alusel ka muudest maadest, mille kohta otsused langetatakse Brüsselis. Oma ootused ja nõud¬mised peaksime neile väljen¬dama enne, kui nad tulevad, et vältida vanade Euroopa riikide tehtud vigu.

admin Poliitika

Comments are closed.