Home > Poliitika > Iisraeli maa rahulepingu kauplemisobjektiks

Iisraeli maa rahulepingu kauplemisobjektiks

mai 1st, 2008

Peeter Võsu

Vahetult enne Annapolise rahukonverentsi esitas Iisrael loodava Palestiina riigi esinda¬jatele taotluse tunnustada Iisrae¬li juudi-rahvusriigina, millega araabia pool ei nõustunud. Oma taotlusele ei saanud Iisrael tuge ka teistelt riikidelt. Tundus, et selline nõue jäi enamasti aru¬saamatuks.
Rahvusriigi mõiste ja vaja¬dus selle järgi tundub kõikjal maailmas hääbuvat. Rahvusriigi taotlejaid peetakse ebarealisti¬deks, vanamoodsateks, tagur¬likeks ja isegi demokraatia vaen¬lasteks. Kunagi kõlasid väga positiivselt sõnad: rahvuslik, rahvuskangelane, rahvuslik ärkamine jne. Tänapäevaks on need asendatud sõnadega: nat¬sio¬nalist (mis kõlab peaaegu nagu fashist), marurahvuslane, jne. Kas Iisraeli riigi puhul on rahvuslus oluline? Miks on Araabia-maailm vastu Iisraeli rahvusriigiks tunnistamisele?
1917. aasta sügisel avaldas Suurbritannia Balfouri dekla¬ratsiooni (välisminister Balfouri järgi), milles viidati juudiriigi loomise vajadusele ajaloolisel territooriumil, mis sai kaasaegse Iisraeli riigi aluseks. Kaasaegse Iisraeli riigi loomise taga oli idee rahvusriigist. Sellisena sai see ka 1948. aastal alguse.
Tänases Iisraelis ei ole siiski kõik kodanikud juudid. Juute on umbes 80%, araablasi ja teisi rahvusi kokku 20%, kellest araablased moodustavad ena¬muse.
Üheks oluliseks seadusand¬li¬kuks vaidlusteemaks Iisraelis on olnud põhimõte, mil määral peaks Iisrael aksepteerima teisi rahvaid kodanikena. Poliitikud, kes on kodakondsuse andmisel jäigemad, süüdistatakse eba¬demokraatlikkuses. Need, kes üritavad tõestada ennast demo¬kraatia kandjatena, peavad sageli Iisraeli riigile kahjulikke järeleandmisi tegema. Paljud kriitikud ei ole ise endale selgeks teinud inimõiguste ja kodaniku¬õiguste erinevust (sarnaselt Venemaa süüdistustele Eesti kohta).
Pärast 1967. aasta „Kuue-Päeva-Sõda” tõusis Iisraeli valit¬suste päevakorda araablastega asustatud aladele uue riigi, Palestiina, loomise idee pea¬miselt seoses hirmuga demo¬graafilise katastroofi ees. Kui Iisrael sai sõjas Jordaanialt tagasi oma põlised alad: Samaa¬ria ja Judea ning Egiptuselt Gaza, siis koos sellega tuli ka hulk kodakondsuseta araablasi. Rahvusvaheline üldsus nõudis nende olukorra lahendamist.
Iisrael oleks võinud pakku¬da lahenduseks neile koda¬kondsuse andmise. Seda nad ei julgenud teha, kartes, et juudid jäävad oma riigis vähemusse. Probleem tundus eriti suurena, kuna araablaste sündivus oli tunduvalt suurem, kui juutidel. Seoses sellega jõuti „Oslo Leppe¬ni” 1993. aastal, esimese kokku¬leppeni, et luuakse Iisraeli terri¬too¬riumile araablaste jaoks oma riik, Palestiina. Kuna juudid ja araablased jäid eriarvamusele Jeruusalemma jagamise ja araa¬bia põgenike Iisraeli lubamise osas, jäi see lepe allkirjastamata. Road Map (teekaart) on tegeli¬kult sama lepingu uus versioon.
2005 aasta suvel tegi Iisrael esimese praktilise katse araabia riigi tekitamisel oma terri¬too¬riumile. Gazast viidi ära umbes 9000 juuti, makstes neile kom¬pen¬satsiooni sinna jäänud kin¬nis¬vara eest ja viidi ära ka Iisraeli jõustruktuurid. Araabia korravalvurid varustati käsi¬relvadega ja nende hooleks jäeti kogu selle maa-ala korrakaitse. Tulemuseks oli katastroof. Kahe ja poole aasta jooksul on Gazast saanud terrorismi pesa.
Ainuüksi 2007. aasta jooksul tulistati Shabak’i andmetel Ga¬zast 1200 raketti ja kahuri¬mürsku (Arutz 7, 1.1.2008) Iisraeli pihta. Pommitatud on tsiviilasulaid umbes 10 kilo¬meetri raadiuses, enamasti väi¬ke¬linna Sderot. Õnneks on kah¬jud olnud sellise arsenali kohta väikesed: kaks surnut ja 300 haavatut. Enamus haavatuid on olnud kergete kahjustustega. Egiptuse piiri alla kaevatud kümnete tunnelite kaudu on araablased suutnud hankida tonnide viisi lõhkeainet rakettide valmistamiseks ja käsirelvi. Samuti on tunnelite kaudu käinud terroristid väljaõpet saamas ja toimub nende rahas¬tamine. Üle miljoni elanikuga Gaza loovutamine araablastele on näiteks, mis juhtub Iisraeliga maa loovutamise tagajärjel.
Seoses Gaza loovutamisel tekkinud probleemidega on ka mitmed varem maade loovu¬tamist pooldanud poliitikud meelt muutnud ja hakanud seda veaks pidama. Maa andmisel araablastele oli loomulikuks ootuseks nende poolne suhtu¬mise muutus. Oodati tänulik¬kust ja terrorismist loobumist. Tegelik tulemus oli vastupidine: viha ja terrorismi kasv.
Üha rohkem on Iisraeli mee¬diast läbi käinud hääli, mis seavad kogu maade loovutamise idee kahtluse alla. Möödunud aastal avaldatud demograafiline uurimus lükkab ümber ka vaja¬duse maid ära anda. Kui varem oli araabia riigi tekitamise põhili¬seks argumendiks hirm jääda oma maal vähemusrahvuseks, siis viimane uurimus näitab kasvutrendi juutide sündivuses ja negatiivset trendi araablaste sündide hulgas. Aastal 2005 sünnitas keskmine juudi naine 2.7 last, 2006. aastal 2.8 last. Aastal 2000 sündis muslimi naisele Iisraelis 4.7 last, mis aastaks 2000 kahanes 4 lapsele. Kokku sündis 2006. aastal Iis¬rae¬lis 148170 last, kellest 71% sündis juudi peredesse ja 23% muslimi peredesse (6% krist¬lastele, druusidele ja teiste religi¬oonide esindajatele)(Jerusalem Post, 6.11.2007).
Kui paarkümmend aastat tagasi räägiti ohust jääda aas¬taks 2050 juba juutidena Iisraelis vähemusrahvuseks, siis täna¬seks ei ole need ohud enam reaalsed.
Veel üheks müüdiks on läbi aas¬tate olnud Judeas ja Samaa¬rias elavate araablaste suur hulk. Tegelikult ei ole keegi neid lugenud. Araablaste omavalit¬sus¬alade rahva statistika põhi¬neb ÜRO hinnangul, mis oma¬korda tuleneb nende abirahade saajate nimekirjadest. Problee¬miks selles on elanike sõltuvus jagatavast abist. Kuna igaühel on kasulik olla abiraha saajate nimekirjas, ei välista miski mõne¬gi olemist mitme erineva piir¬kon¬na nimekirjas. See oma¬korda moonutab nende kogu¬arvu, kuna mitmed loetakse sellesse mitu korda. Samuti ei teatata rahasaajate lahkumisest nendelt aladelt, kuna lähi¬sugu¬lastel on kasulik võtta ka nende osa abirahast. Alati ei teatata ka abisaajate surmast, kuna elusa¬tel sugulastel on kasulik nende abiraha edasi saada. See kõik kokku annab küllalti moonu¬tatud info araablastest Iisraeli territooriumil.
Kui vajadus maade loovuta¬miseks põhineb valedel või vananenud andmetel, kas siis ei võiks seda lõpetada ja rahvus¬probleeme hakata teisiti lahen¬dama? Kuna selline maade loovu¬ta¬mine mõjub väga hal¬vas¬ti Iisraeli kaitsevõimele, ei ole ju mõtet midagi sellist teha, kui selleks otsene vajadus puudub. Maade loovutamise vastu räägib ka läbikukkunud Gaza loovuta¬mine.
Knesseti (parlamendi) liige Benny Elon on välja pakkunud idee loobuda maade loovuta¬misest. Oma viimases plaanis pakub ta välja võimaluse lubada sealsetel araablastel võtta Jor¬daa¬nia kodakondsus ja jääda oma kodudesse elama.
Teisalt, kui Iisrael peaks ka kodakondsuse andma miljonile Judeas ja Samaarias elavale araablasele, ei kujutaks see tänasele Iisraelile ohtu, või vähemalt samalaadset ohtu, mida kujutaks vaenuliku võõr¬riigi tekitamine nendele aladele (kohati jääks Iisraeli riik mõne kilomeetriseks ribaks erinevate osade vahel). Täna on Iisraeli kodanikena umbes 1.5 miljonit araablast, kellest enamus on seaduskuulekad ja eelistavad Iisraeli oma kodumaana. Iisraeli riik saab nendega hakkama.
Juutidel on oluline jääda rahvusriigiks, et säilitada oma identiteet, kombed ja unikaalne positsioon. Kõik see ei läinud kaduma ka kahe aastatuhande jooksul eksiilis elades. Võib-olla saaks juudid sellega hakkama ka vaatamata nii suurele araabia rahvusest kodanike hulgale. Kui riigi alusdokumendid sätestavad selle juudi rahvusriigiks ja nad ei ürita kõigile tõestada oma ülisuurt sallivust kõigi teiste kommete vastu, peab juudi kogukond kindlasti vastu ka 30-40% muust rahvusest kodanikele vaatamata. Palju ohtlikum juudi rahvusele on näiteks homo¬paraadide korraldamine Jeruu¬sa¬lemmas ja muude taoliste kommete lubamine, mida suru¬takse demokraatia sildi all väl¬jastpoolt sisse.
Arvatavasti suurimaks ar¬gu¬mendiks maade loovutamise jätkamiseks on surve väl¬jast¬poolt. Ameeriklased on kahe riigi rajamise plaani Iisraelis nõuks võtnud ja üritavad seda läbi suruda. Tõenäoliselt üritab Ameerika sellega tõestada Saudi Araabiale ja Pakistanile oma sõbralikkust araablaste ja islami¬maailma suhtes. Ka araabia¬maailm väljaspool Iisraeli soo¬viks Iisraeli näha väikese, kitsas¬test ribadest koosnevana ning võimalikult nõrga ja haavata¬vana. Iisraeli juhid aga tun¬nevad ja tajuvad oma majan¬dus¬likku ja sõjalist sõltuvust USA abist ja lääne-maailma diplomaatia hea¬taht¬likkusest.
Prohvet Jesaja noomis Iis¬rae¬li, kui nad enne Babüloon¬laste poolt eksiili saatmist toetu¬sid suhetele selleaegse maailma supervõimu, Egiptusega. „Häda neile, kes lähevad Egiptusesse abi saama ja otsivad tuge ho¬bus¬test ning loodavad sõja¬vankrite peale …, aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!” (Js. 31:1). Ka sel ajal tegi Iisrael kompromisse oma põhimõte¬tega ja lootis diplomaatiale. Prohvet mõistis selle suhtumise hukka.
Tänases Iisraelis jagunevad poliitikud kaheks ka religiooni suhtes. Mitte üldiselt usu suhtes Jumalasse, kuna neid, kes ei usu on vaid marginaalne vähemus. Jagunemine toimub vastavalt sellele, kas Iisrael peaks esmalt olema demokraatlik riik ja käitu¬ma nii, nagu teised demo¬kraa¬tiad ootavad või on Iisrael vali¬tud rahvas, kelle Jumal tõi pärast 2 aastatuhandet tagasi oma maale; kas Iisrael võib uskuda, et vastavalt ettekuulu¬tusele, ei lahku ta enam sellet maalt ning kriisiolukordades võib esmalt Jumalale toetuda. Iisraelis liigita¬takse poliitikuid parem-vasak skaalal usu ja maade loovuta¬mise seisukoh¬tade, mitte niivõrd majandus¬eelistuste järgi.
Kui üldiselt maade loovuta¬mise osas jaguneb rahvas umbes pooleks, siis neid, kes oleks nõus Jeruusalemma või veelgi enam, Templimäge loovutama, on väga vähe. Tundub, et USA surve jagada ka Jeruusalemm, võib Iisraeli eemaldada Ameeri¬ka kursist. „Ja vaata …, neil päevil kogun ma kõik paganad ja viin nad alla Joosafati orgu; seal käin ma nendega kohut oma rahva ja oma pärisosa, Iisraeli pärast, sellepärast, et nad on ta pillu¬tanud paganate sekka ja on jaotanud minu maa.” (Jl. 4:1-2).

admin Poliitika

Comments are closed.