Home > Tunnistused > IISRAEL – Rohkete tõotuste maa

IISRAEL – Rohkete tõotuste maa

mai 1st, 2009

Brita Maripuu

Olen väga tänulik Jumalale, et Ta andis võimaluse rännata 12 päeva Tõotatud Maal…
Sõitsime palju läbi kivikõrbete. See oli sügavat mõju avaldav. Tundsin, et tahaks minna ja rännata sealses vaikuses ja kuulata, mis Jumalal on öelda. Paljud prohvetid ja Jumala otsijad on saanud Tema poolt kõnetatud just kõrbes – seal, kus tundub, et ei ole elu, võib ometi leida sügavama Elu…
Kui Qumrani koobasteni jõudsime, oli päike tõusnud kõrgemale ning palavus vôttis maad. Alles sellises olukorras mõistad, kui eluliselt oluline on VESI. Üks Iisraeli imesid ongi, kuidas nad vett, mida seal paraku vähe leidub, kasutavad ja vee¬juhtmete abil ka kuivadel kõrbe¬aladel imelisi taimi kasvatavad. Samas meenus mulle Piiblist, kuidas Jumal Moosest kutsudes tõotas: “Ma viin sind heale ja avarale maale – maale, mis piima ja mett voolab…” Ja rääkides Tõotatud maa õnnistusest: “Kui te tõesti kuulate mu käske…nõnda et te armastate Jehoovat, oma Jumalat, ja teenite Teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis annan mina teie maale vihma omal ajal…” (5Ms 11:13,14) Nüüd aga on suur osa maast kõrbeks muutunud. Ja kuigi imetleme, kuidas on võimalik sellisel pinnal nii palju erinevaid taimi kasvatada, jääb ometi südamesse küsimus – aga kus on siis need tõotatud veed… Miks peab seal nii palju inimlikult pingutama…
Suureks elamuseks oli Surnumeri. Kui sügavamas vees jalad äkki alt ära lööb, siis on päris tegu, et end taas püsti saada… Naljakas kogemus – hulbid nagu kork pinnal ja põhja minemise vôimalustki ei ole…
Ein Gedi looduspark môjus värskendavalt oma roheluse ja Taaveti allikaga keset kôrbe. Eksootiliseks kogemuseks oli kohtumine ühe indiaanlasega ning põnev vestlus temaga. Vahva oli ka mägimägra toimetusi kõrvalt jälgida. Seal pargis igatseks kord taas käia ja rahulikult aja maha võtta, Piiblit lugeda ja mõtiskleda. Ühes seal¬ses koopas varjas Taavet end Sauli eest. Põnev oleks lugeda neid tekste just seal, kus see aastatuhandeid tagasi juhtunud on…
Punane meri oma võrratu värvispektriga oli vapustav. Snorkeldades kristallselges vees, imetledes koralle ja hõljudes keset värvikirevaid kalaparvi… see oli hingemattev kogemus ja südames kerkis ülistus Looja vastu, kes kõik nii imepäraselt on loonud!
Veidi saime ka kõrbeteekonda proovida – 40 aasta asemel piirdusime küll vaid ca 40 minutiga. Punane Kanjon pakkus elamuse kivikõrbest, ronimist kaljuseinte vahel, kord alla, siis jälle üles… Eriti kauniks muutus kanjon päikeseloojangu punastes värvides…
Õhtute viimasteks elamusteks olid jalutuskäigud hotelli lähistel. Vahel oleks tahtnud jäädagi sinna pimedasse, aga sooja ja ritsikasirinat täis suveöösse.
Ühel päeval “vallutasime” Masada kindlust. Osa tormijooksul, teised “lennuväes”, viimased tagalat kindlustades ;) Kuigi tõusime mäkke ennelõunal, oli see siiski mitmetelegi päris parajaks katsumuseks. Esmaseks liigutuseks mäetipus oli veepudeli täitmine uue värskendava veega. Iga tilk on sealmail kallihinnaline ja selle raiskamist võiks võrrelda patustamisega…ning sellega tõmbaks nii mõnegi kohaliku pahameele enese peale… Oskaks seda vaid samaväärselt hinnata ka tavaelus, mil vesi nii hädavajalik ei tundu ja alati olemas on!
Eriliseks elamuseks oli osalemine Lehtmajade püha üritustel. See algas Ein Gedi kõrbes ning jätkus kogu nädal Jeruusalemmas. Olen ülistanud Jumalat ka varem, aga midagi sel-list ja nii ehedat – samas väga püha ja samas täis ülepulbitsevat rõõmu – sellist ei ole ma varem kogenud. Igal õhtul tantsis üks grupp iisraeli stiilis ringtantse, orkester mängis ja koor laulis. Tehti ka erinevaid draamasid ja saime osa mitmetest kõnekatest jutlustest. Neile üritustele oli kogunenud üle 7000 kristlase erinevatest maadest ning võimas oli ühes-koos Issandat austada ja samas oma toetust Iisraelile sel viisil väljendada!
Esimesel üritusel istusid meie taga brasiillased, kelle elav temperament ja valjuhäälsus eestlaste tagasihoidlikkuse kõrval eriti silma paistis. Aga seal maal olles, saab isegi eestlane justkui rohkem elu sisse ja tunneb end vabamalt…Vähemalt mulle näis nii
Jeruusalemmas oli minu jaoks kõige kõnekam Getsemani aed. Vaadeldes neid vanu õli-puid, läksin justkui ajas mõned aastatuhanded tagasi…Kas tõesti võib olla nii, et mõni neist puudest on näinud Jeesuse palveheitlusi? Mida kõike on need puud saanud “kogeda”…
Jeruusalemma hotellis olles lugesin Nehemja raamatut. Müür oli just valmis saadud ning rahvas hakkas lehtmajadepüha pidama. Kuidagi elavaks sai see tekst olles just samade pühade ajal samas linnas. Minu Piibel sai endale Iisraelis käiguga pildid. Tihtipeale kui loen mõnd teksti, tuleb see paik reaalsena silme ette.
Muljetavaldav oli Jeruusalemmas messiaanlike juutide teenistusel käik. Kuna rahvast oli väga palju, siis kõigile tõlkeaparaate ei jätkunud ning jutlus, mis heebreakeelne, kestis ca 1 tund. Olin ka nende seas, kel tõlget ei õnnestunud saada, ometi… Üksikud sõnad, millest aru sain, kõnetasid mind sügavalt. Need olid “Jeshua Messiah”. Alati kui kõneleja nimetas Jeesust kaasnes sellega Messias. Juudid, kes Jeesuse kui Messiase/päästja vastu on võtnud, nende jaoks ei ole Jeesus enam lihtsalt Jeesus, vaid Ta on see aastasadu oodatud, tõotatud Messias. Me kristlastena ei kasuta eriti seda heebreakeelset nimetust ja ütleme pigem Kristus. Aga minu jaoks sai Jeesuse Messiaseks olemine suurema ja vägevama tähenduse. Lugesin hiljem Luuka evangeeliumist, kuidas inglid karjastele kuulutavad ning minu norrakeelses Piiblis seisab seal: “Täna on teile sündinud päästja, kes on Messias!” Kui vägev sõnum rahvale, kes seda nii kaua oli igatsedes oodanud!
Peale nädalat Jeruusalemmas rändasime edasi Galilea äärde. Kosutust ja värskendust pakkusid teele jäänud Vahemere lained ja päike. Õhtul ujusime Galilea järves. Imelik oli, täiesti mage vesi ja pidi vaeva nägema, et pinnal püsida ;) Käies Golani kõrgendikul mõistsime selgesti, mispärast oleks saa¬tuslikult vale see paik naabreile ära anda…
Imeliseks, aga kahjuks lühikeseks elamuseks oli Sahne park. See nägi välja kui paradiis oma selgete siniste vete ja koskedega…
Justkui krooniks kogu reisile oli viimase õhtu ootamatu kohtumine kohalikega. Olime emaga väikesel jalutuskäigul järve ääres, kui äkki tulid kolm umbes 11-12 aastast juudi poissi meiega rääkima. Kui olime veidi juttu puhunud, palusime neil midagi heebrea keeles laulda. Poisid tegidki seda väga elavalt. Siis aga ütlesime, et ka meie oskame heebrea keeles laulda ning alustasime “Od avinu hai” lauluga. Poisid lõid kohe hooga kaasa ning nii läksime kõik viiekesi rõõmsasti lauldes ja plaksulüües edasi! See oli vahva elamus!J Tihti jääme turistidena tegelikust rahvast kaugele, lendame neist justkui üle. Aga selline natu-raalne kokkupuude kohalike inimestega on parim viis korrakski justkui sulanduda sellesse maasse ja kultuuri…
Elamusi oli muidugi veel palju-palju ja nende 12 päeva jooksul ei jõua kümnendikkugi selle maa erilistest paikadest näha. Saime justkui linnulennul ülevaate. Juba järgmisel päeval tundsin, et tahaks tagasi. Tahaks rahulikult rännata paigast paika ja mõtiskleda Jumala tegude üle Piiblit samades paikades lugedes…
Üks väike soovitus – kui tahad Peeter Võsu grupiga liitu¬da, siis hakka varakult treenima, et õigel ajal õiges vormis olla! ;)

admin Tunnistused

Comments are closed.