Home > Lühisõnumid > Rahvusvaheline palvepäev Jeruusalemma eest

Rahvusvaheline palvepäev Jeruusalemma eest

mai 1st, 2009

Pühapäeval, 5. oktoobril toimus rahvusvaheline palvepäev rahu eest Jeruusalemmas. Sellest võtavad osa kümned riigid, miljonite inimestega üle maailma. Palvepäeva tähistatakse alates 2004 aastast.
Jeruusalemm on olnud lähis-ida konflikti fookuses läbi aegade. Pärast Jeruusalemma liitmist Iisraeli riigiga 1967. aastal nõuavad araablased seda endale. Alates Oslo lepetest 1993. aastal kuni tänaseni on kõik rahukokkulepped takerdunud Jeruusalemma staatuse taha.
Piiblis on Jeruusalemma kohta erilised tõotused: „Aga ma olen valinud Jeruusalemma, et seal oleks mu nimi ja ma olen valinud Taaveti, et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle” (2. Aja 6:6). „Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!” (Ps. 122:6). Piibel nimetab Jeruusalemma ka seoses tulevast aegadega: „Ja sel päeval teen ma Jeruusalemma tõstekiviks kõigile rahvaile: kõik, kes seda tõstavad, rebestavad endid; ja kõik maa paganad kogunevad tema vastu.” (Sakarja 12:3). Samuti on Uues testamendis Jeesuse öeldud prohvetlik sõnum: „Jerusalem jääb paganatele tallata, kuni paganate ajad saavad täis.” (Lk 21:24).
Tänavu juunis toimunud Yom Yerushalaim – Jeruusalemma päeva tähistamist boikoteerisid paljud riigid, keeldudes sellel osalemast. Keeldujate hulgas olid nii Euroopa Liidu riigid kui üllatavalt ka Iisraelile seni kõige ustavam liitlane USA. Põhjuseks peeti Jeruusalemma koosseisu kuuluvaid ”okupeeritud alasid”.
Selline suhtumine lääneriikide poolt on arusaamatu ja üllatav. Nende riikide esindajate hulgas ei ole arvatavasti ühtegi poliitikut ega riigiametnikku, kes ei oleks kirikukantslist kuulnud või Piiblist lugenud Jeruusalemma seosest Iisraeli riigiga läbi aegade. Kuidas saab Iisraeli pidada Jeruusalemmas okupandiks? Terve mõistus tõrgub sellest aru saamast.
Jeruusalemma päeva tähistati ka Euroopa Liidu institutsioonides nende esindajate ja ametnike poolt, kes ei nõustunud Euroopa Liidu ametliku poliitikaga selles küsimuses.
Jeruusalemm on kuulunud Iisraeli riigi koosseisu alates kuningas Taaveti valitsuse ajast üle kolme aastatuhande tagasi. See oli umbes tuhat aastat Iisraeli riigi pealinnaks kuni Iisraeli hävitamiseni Rooma vägede poolt aastal 70 pärast Kristust. Pärast seda ei ole Jeruusalemm olnud ühegi riigi pealinnaks, kuni Iisraeli riigi taastamiseni. Iisraeli riigi taastamisel 1948. aastal jäi ida Jeruusalemm Jordaaniale. Iisraeli koosseisu kuulub kogu Jeruusalemm alates 1967. aastast.
Prohvet Sakaria kuulutab tulevikku ette: „Sel päeval teen ma Jeruusalemma tõstekivks kõigile rahvaile. Kõik, kes seda tõstavad, rebestavad endid ja kõik maa paganad kogunevad tema vastu.” (Sakaria 12:3). „Aga sel päeval hävitan ma kõik paganad, kes tulevad Jeruusalemma kallale.” (Sakaria 12:9).
Lääneriikide poliitikutele ei tohiks Jeruusalemma seos Iisraeli riigiga üllatav olla. Kõik teavad detailselt selle linna ajalugu läbi kolmetuhande aasta. Jeruusalemma suhtes ei tohiks ühelgi riigil olla Iisraeli vastu ka juriidilisi pretensioone.
Iisrael võttis Jeruusalemma koos Judea ja Samaariaga üle Jordaanialt 1967. aasta „Kuue-päeva” sõjas, olles ennast kaitsvaks pooleks. Iisrael võitles üksi kõigi naabrite vastu, keda omakorda toetasid kaugemad riigid. Enese kaitsel saavutatud alad ei kuulu tagasi andmisele.
Lisaks sellele ei ole Jordaania, kellelt Iisrael need alad üle võttis, kuna¬gi neid tagasi nõudnud. Jordaania ei ole ka täna nende suhtes ühtegi nõuet esitanud. Palestiina Vabastusorganisatsioon ei ole riik, vaid rahvusvähemust esindav mitetulundusühing Iisraelis. Eestis on mitmeid selliseid organisatsioone, nagu Islamiusu Kogukond, Eesti Juudi Kogukond, Vene rahvuslikud orgnisatsioonid, jne. Vaatamata nende erinevatele rahvustele, ei oma nad õigust oma riigile.
Palestiina Vabastusorganisatsioonile ei ole need alad kunagi kuulunud ja Iisraeli valitsus ei võlgne neile midagi. Organisatsioon loodi 1964. aastal, et „vabastada” ülejäänud Iisrael, välja arvatud Judea, Samaaria ja ida Jeruusalem, juutidest. Sellel organiatsioonil ei olnud isegi mõttes neid alasid endale taotleda. Loomulikult ei ole ühelgi organisatsioonil õigust nõuda riigilt endale maad oma riigi loomiseks.
Sellest lähtuvalt jääb arusaamatuks, miks enamus lääneriike toetab poolterroristliku organi-satsiooni taotlust oma riigi tekitamiseks Iisraeli territooriumile. Veelgi arusaamatum on see, et seda toetab ka Iisrael. Tundub, et Iisraeli juhtkond on selles osas kogu maailma survele järgi andnud.
Eriarvamusele jääb Iisrael selles küsimuses ainult Jeruusalemma osas. Jeruusalemm on juutidele mitte ainult mõneks lisa ruutkilomeetriks, vaid pühaks paigaks, mille üle ei kaubelda. Kui oleks tegemist ühe pühapaigaga mitme hulgas, siis oleks kompromissid võimalikud, kuid Jeruusalemm on juutidele ainsaks tõeliseks pühamuks. Seal oli Tempel, kus juutidel tuli regulaarselt palvetamas käia. Läbi kahe aastatuhande on juudid üle kogu maailma ehitanud oma sünagoogid selliselt, et palvetatakse Jeruusalemma suunas. Kui kristlastel on Konstantinoopol, Rooma ja mitmed teised linnad, kus on ajalooliselt olulisi pühamuid ja islamiusulistel on Meka ja Medina, siis juutidel ei ole Jeruusalemma kõrval ühtegi teist paika.
Hinnates olukorda erapooletult, peaks rahvusvaheline üldsus juute nende taotlustes toetama. Eriti arvestades faktiga, et Jordaania, kellel ainsana võiks juriidiline õigus olla mingisuguse territoriaalse nõude esitamiseks, ei ole seda teinud. Kui juudid on heast tahtest hakanud araabia vähemusele oma ter-ritooriumil oma riiki pakkuma, ei tähenda see seda, et neil oleks õigus nõuda teatud alasid. Pigem peaks see tähendama läbirääkimisi selle võimaluse üle ja oma heatahtliku käitumisega sellele vastamist. Kui nad seda teha ei taha, tuleb katkestada ka läbirääkimised.
Jeruusalemma pühaduse tunnetamist juutide hulgas näitab ka statistika. Kui maade loovutamise osas rahu vastu naabritega on arvamused jagunenud, siis Jeruusalemma Templi ala ei annaks mingil tingimusel ära 96% juutidest (Guy¬sen Israel News, 16. mai 2007).
Jeruusalemma pühaduse tunnetamine ei ole juutide hulgas vähenenud, vaid on kasvamas. Ülemöödunud aasta Lehtmajade Püha ajal saabus Jeruusalemma 1.5 miljonit juuti nii mujalt Iisraelist kui ka välismaalt. (Guysen Israel News, 17.11. 2006). Seda oli umbes 30% rohkem, kui aasta varem. Leht-majade Püha on üheks kolmest kõige olulisemast ajast, millal Piibli järgi tuleb juutidel koguneda Jeruusalemma. Selline rahva kogunemise kasv näitab, kui tõsiselt juudid oma pühakirja suhtuvad.
Möödunud Lehtmajade Püha ajal oli Nutumüüri ääres nii palju juute palvetamas, et rahvamassist oli raske sinna läbi pääseda. Samuti oli Eesti rühmale raske hotellikohti broneerida. Tänavu prognoositakse pühadeks rahvahulga edasist kasvu. See väljendub rekordkõrgetes hotellihindades sel perioodil.
Need poliitikud, kes Iisraeli Jeruusalemma okupeerimises süüdistavad, ei ole ilmselt olukorda analüüsinud ega problemaatikasse süvenenud, või on selgelt juudi rahva suhtes vaenulikud. Ignorantsetele poliitikutele soovitaks asjaga tutvuda ja mitte oma järeldusi teha viimaste meediakampaaniate ajendil. Vaenulikele soovitaks oma vaenu põhjustes selgusele jõuda. Ilmselt on needki meedia põhjustatud ja ei tugine reaalsusel. Kristlaskond peaks nägema lisaks ilmsele ka vaimulikke faktoreid.
Rännates Eesti rühmadega Pühal Maal olen alati üritanud minna ka Templimäele Jeruusalemmas. Nii ka tänavu varakevadel, kui üheksanda märtsi hommikul suundusime kesklinna hotellist jalgsi läbi vanalinna Templimäe suunas. Juba varahommikul oli järjekord “Nutumüüri” esisel väljakul üles pääsemiseks pikk. Otsustasime siiski järjekorda seista, kuna seekord oli mul lisaks tavapärasele ka isiklik eriline põhjus üles minna – see oli minu juubeli hommik. Ka reisiseltskond oli seekord eriline – 18 sünnipäevakülalist Eestist.
Templimäele minevaid turiste kontrolliv turva töötas sel hommikul eriti tõhusalt, lastes sajad inimesed läbi mõne minutiga. Vähem kui kümne minuti pärast olimegi paigas, mille Jumal oli valinud pühamu ehitamiseks 3000 aastat tagasi. Enamusele rühmast oli see esimeseks korraks külastada seda pühapaika. Tavapäraselt peatusime üleval ka lühikeseks palvehetkeks, kuigi avalik palvetamine ja pühakirja lugemine on seal keelatud, et mitte solvata moslemeid, kelle pühamud on seal praegu.
Hiljem kuulsin, et mitmed usklikud juudid üritavad oma eriliste tähtpäevade puhul käia Templimäel.
Templimägi on ainsaks paigaks maailmas, kus Jumala korraldusel ehitati pühakoda, vastavalt Piiblile. 480 aastat pärast Iisraeli rahva Kaananimaale asumist alustas kuningas Saalomon selle ehitamist. Ehitus võttis seitse aastat aega ja sai valmis 959. aastal eKr. Idee autoriks oli Taavet, kuid Jumal saatis prohvet Naatani kaudu sõna, et ehitama pidi Saalomom. Esimese Templi mõõtudeks oli 30m x 10m, kõrguseks 15m.
Kui Tempel oli valmis, pühitses kuningas Saalomon selle. Pühitsuse¬palve lõppedes „tuli taevast tuli ja põletas põletusohvri ja tapaohvrid ja Issanda auhiilgus täitis koja” (2. Aja 7:1). Kui rahvas oli pärast 8 päeva kestnud pühitsustseremooniat laiali läinud, ilmutas Issand ennast Saalomonile teist korda, kinnitades selle paiga valikut. Issand ütles: „Ma olen kuulnud su palvet ja valinud selle paiga enesele ohvrikojaks. … ja kui siis minu rahvas, kelle on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa. Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palvetamist selles paigas. Nüüd olen ma valinud ja pühitsenud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev” (2. Aja 7:12-16).
Templi läänepoolses otsas oli kõige püham paik, kus asetses seaduselaegas käsutahvlitega, millel oli Jumala sõrmega kirjutatud tekst. Sellesse ruumi võis siseneda ainult ülempreester üks kord aastas, Yom Kippuri päeval, et paluda andeks kogu rahva patud.
Kuna rahvas oli Jumala hüljanud, hävitati Jeruusalemm ja Tempel aastal 586 eKr. Teine Tempel ehitati aastal 515 ekr. Selle ehitasid eksiilist tagasipöördunud juudid Serubbaabeli juhtimisel. Uue templi mõõtmed ei ole täpselt teada, aga vastavalt Esra raamatus toodud andmetele oli selle kõrguseks 27 meetrit. Sellest ajast on teadmata seaduselaeka asupaik.
Tempel paiknes järskude nõlvadega kaljul. Heroodes otsustas ehitada ümber templi laia platoo, mis mahutaks suurt rahvahulka. Selleks pidi ta ümbritsevaid orge kohati mitmekümne meetri ulatuses täitma. Rooma võimu Judea pro¬vintsi asevalitseja Heroodes oli Rooma riigile lojaalne juut. Arvatakse, et ta laiendas templi ümbruse platood selleks, et võita oma rahva südameid (et juudid ei peaks teda reeturiks). Platoo ehitamiseks kulus tal 40 aastat. Platoo tugimüüri kividest kõige väiksemad kaalusid 2-3 tonni, suurimad kuni 200 tonni. „Nutumüür” ehk läänemüür on üheks osaks Templimäe tugimüürist, mis on täna nähtaval.
Läbi Templimäe lõunamüüri viisid trepid platoole, millest osa on tänaseks rusude alt välja kaevatud. Neid treppe kasutasid templisse minekul tõenäoliselt ka Jeesus ja jüngrid. Templimäe tugimüüri edelanurgalt pärinev ülemine kivi on leitud ja eksponeeritud. See on tähistatud, kui trompetipuhuja koht, kus igal Shabbatil anti märku püha algusest ja lõpust. Suurem osa Templimäe läänemüürist on Jeruusalemma vanalinna moslemikvartali all. Selle ajaloolise müüri leidmiseks on viimase kümnendi jooksul kaevatud tunnel piki Heroodese aegset tänavatasandit, mis on sügaval tänapäeva tänavatasandi all.
Jeruusalemm hävitati 9. Av’il (leinapäev juudi kalendris, meie kalendri järgi augustis) aastal 70 AD. Järgmine suurem hävitus toimus 132. aastal, pärast Bar Kochba ülestõusu mahasurumist. Kuna Bar Kochba ülestõus oli Roomlastele hävitavaks löögiks, muutis imperaator Hadrianus Jeruusalemma nime Aelia Capitolina’ks ja Iisraeli riigi nimetas Palestiinaks (Filistimaaks), et kaotada igaveseks aja-loost juutidega seotud nimed.
Islami teke ja võidukäik lähis-idas tõi islamiusu pühakojad Templimäele. Templi kohale püstitati 7-ndal sajandil kuldse kupliga Dome of the Rock (kaljukuppel). Templimäe lõunaküljel on musta kupliga Al Aqsa moshee. Lühikese aja jooksul kuulus see ala ka kristlastele. Ris¬tisõdijad vallutasid Jeruusalemma 1099. aastal. Juba 13. sajandil vallutasid moslemid selle uuesti.
Veel enne Templi ehitamist oli Templimägi paigaks, kus toimus üks Piibli müsteeriumitest. Seal (Mooria Mäel) pidi Aabraham ohverdama Iisaki. Jumal peatas Aabrahami, kui ta oli Iisakit ohverdamas ja käskis tal selle asemel jäära ohverdada. Templimäe teises otsas on Kolgata, kus Jumal ohverdas oma poja.
Kui Iisrael taastas riigi oma põlistel aladel 1948. aastal, jäi osa Jeruusalemmast, kaasaarvatud Templimägi, Jordaania riigi koosseisu. Jeruusalemm vabastati 1967. aastal „Kuue-päeva-sõjas”. Sõja lõppedes otsustas Iisrael näidata suuremeelsust ja islamiusu pühakodasid Templimäel mitte hävitada.
See suuremeelsus on viimase 40 aasta jooksul väga valusalt kätte maksnud. Juudid tohivad Templimäele minna ainult islamikogukonna loal. Nad ei tohi oma ususümboleid nähtavale tuua ega palvetada seal. Ka kristlastelt korjatakse ära Piiblid ja ristisümbolid, kui need on kaasas.
Möödunud aastal avanes mul võimalus minna Templimäele koos Templi Instituudi direktoriga, kes osutas kõigele, mis on seal veel algupärasest säilinud. Kuna ta on ortodoksne juut, otsustasime mitmes paigas üleval koos palvetada. Turvamehed piirasid meid kogu aja vältel, et tagada meie julgeolek. Mitmel korral tegid nad meile märkusi, et me liiga väljakutsuvalt ei käituks.
Templimäe staatus on vastuoluline. See kuulub Iisraeli riigile. Iisraeli poliitika usukogukondade suhtes on väga respekteeriv. Nad on andnud usukogukondadele nende valduste suhtes laialdase auto-noomia. Ka kristlikes pühapaikades Iisraeli riik ei sekku eriti. Jeruusalemma Linnavalitsus on vabastanud need isegi kõigist kohalikest maksudest.
Siiski, Templimägi ei ole lihtsalt üheks pühapaigaks Iisraelis. See on juutidele kõige põham paik maailmas. Kõik sünagoogid üle maailma on ehitatud selliselt, et altar on Jeruusalemma Templimäe suunas. See on paigaks, kus Jumal ütles kuningas Saalomonile, et ta on valinud selle paiga, et tema nimi oleks seal igavesti.
Kui Jeesus viibis oma jüngritega Templi lähedal, ja nad seda vaa¬deldes oma imetlust avaldasid, ennustas Jeesus selle hävingu: „Päevad tulevad, mil sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale” (Luuka 21:6). Kui jüngrid edasi uurisid tulevaste aegade kohta, ütles Jeesus: „Jeruusalemm jääb paganate tallata, kuni paganate ajad saavad täis” (Luuka 21:24).
Raske on mõista, miks Tempel on veel moslemite käes. Läbi kahe aastatuhande on juudid üle kogu maailma unistanud selle tagasi saamisest. Kui juudid „Kuuepäevasõjas” äkkrünnakuga Jeruusalemma vabastasid, oleks Templimäe ülevõtmine olnud sellele kõige loogilisemaks jätkuks. Võimalik, et Jumala ajaarvestuses ei olnud selleks veel aeg täis saanud.
Templi Instituut on Kolmanda Templi jaoks valmistanud juba enamuse vajalikest tarvikutest. Need on tehtud vastavalt Moosese kirjeldusele, mille ta sai ilmutuse läbi. Ka materjalid on vastavalt Moosese korraldusele. Menora (seitsmeharuline õlilamp) on „Nutumüüri” esise väljaku lähedale vaatamiseks välja pandud. See on kullast ja kaalub umbes 200 kilo. Muud, väiksemad templiriistad on hoiul Templi Instituudis. Templi Instituudi eesmärgiks on saada enne Kolmanda Templi valmimist valmis kõik teenistuseks vajalikud tarvikud. Selles, et valmib Kolmas Tempel, seal ei kahelda.
Juutide hulgas toimub praegu rahvuslik ja vaimulik ärkamine. Nad elavad Messiah ootuses. Esimese sajandi kuulus filosoof ja apostel Paulus kirjutas: „Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate (muude rahvaste) täiskogu on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael” (Roomlastele 11:25-26).
Nende mõtetega oli tore seista oma tähtpäeval maailma kõige pühamas paigas, mõelda asjadele, mis seal oli läbi aegade toimunud ja palvetada, et Issanda tahe sünniks seal ka preagustel keerulistel aegadel.
Üleskutsele palvetada rahu eest Jerusalemas on alla kirjutanud tuhanded kristlastest juhid, nende hulgas ka mitmed rahvusvaheliselt tuntud isikud:

Jack Hayford, The Church on the Way
Robert Stearns, Eagles’ Wings
Pat Robertson, The Christian Broadcasting Network, Inc.
Ted Haggard, National Association of Evangelicals
Ravi Zacharias, Ravi Zacharias International Ministries
David Yonggi Cho, Yoido Full Gospel Church
Stephen Strang, Strang Communications Company
Kay Arthur, Precept Ministries International
Glen Plummer, National Religious Broadcasters
Bishop Harry Jackson, Hope Christian Church
Paul Cedar, Mission America Coalition
Jane Hansen, Aglow International
Bill McCartney, Road to Jerusalem
Dick Eastman, Every Home for Christ
John Gimenez, The Rock Church
Kenneth Copeland, Kenneth Copeland Ministries
Pat Boone, Pat Boone Enterprises
Janet Parshall, Janet Parshall’s America

admin Lühisõnumid

Comments are closed.