Home > Sionism > Üksik sõdur

Üksik sõdur

mai 1st, 2009

Margarita Vul

Iisraeli Kaitseväes (IDF) on grupp ajateenijaid, keda kutsutakse „üksikud sõdurid”. See tähendab, et nendel sõduritel ei ole vanemaid Iisraelis ja nad vajavad erilist hoolitsust sõjaväe poolt. Enamus neist on äsja Iisraeli saabunud.
Olin üks nendest äsja saabunutest. Lahkusin Eestist, kui olin alla 16 aastane, et lõpetada keskkool Iisraelis. Kolm aastat hiljem otsustasin sinna jääda, et teenida riiki, mis oli andnud mulle suurepärase hariduse ja taustsüsteemi oma isiku arendamiseks.
Enamus tüdruk-sõdureid teevad oma armeeteenistuse läbi rahulikes tingimustes, baasides Iisraeli territooriumil. Vaatamata soolisele võrdsusele mõistame, et oleme erinevad ja selle tõttu pakume erinevaid väärtusi ühiskonnale.
Armee vajab mõnikord „naiselikku puudutust” ülesande täitmisel, kuna naised on kannatlikumad ja nendel on lisaks ka kuues meel. Läksin lahingväeosasse teenima, kuna see oli kõige sobivamaks minu tervise, sotsiaalse positsiooni ja tahte seisukohast, kuna pean õigeks alati anda endast oma parimat. Sain meeste vormiriietuse, rasked saapad ja M-16 relva. Pidin seda kandma kogu aeg endaga kaasas, vaatamata sellele, kus ma viibisin ja mida tegin. Relv oli mul enese kaitseks, mitte kellegi tapmiseks. Olin keskkonnas, mis esindas rohkemat, kui ainult armeed. See esindas positsiooni, suhtumist, hoolitsust ja tähele¬panu minu suhtes. See oli mulle esimeseks sammuks, et ma ei tunneks üksindust.
Saatsin oma emale Eestis mõned faxid, millele palusin ta allkirja. Ta ei osanud heebrea keelt lugeda, selle tõttu ei saanud ta ka aru, millele ma palusin tal alla kirjutada. Ma ei tahtnud, et ta minu pärast muretseks. Ta ei ole iisraellane, mistõttu ei oleks ta ka aru saanud, miks oli vaja minna ohtlikele aladele. Minust sai topelt „tegija”: üksik sõdur ja üksik lähivõitluse sõdur. Olles ilma rahata ja mitte keegi, sain staatuse, mis andis mulle ülima respekti inimeste silmis. Veel enamgi, naisena sõjaväes sain riigi jaoks veelgi väärtuslikumaks.
Sõjaväe noorteaeg kestis üle kahe kuu. See oli minu jaoks kõige raskemaks, kuid ka parimaks ajaks armees. Õppisin seal alati püüdma olla parim, ilma üritamata end teistega võrrelda. Seda nimetatakse enesedistsipliiniks, mis on mulle praegugi veel kõige olulisemaks asjaks elus. Teiseks sammuks üksinduse ületamisel oli pidev enesekontroll.
Sellele järgnes kaks kuud väljaõpet sõjaväebaasis Jenini lähedal, kus õppisin tundma palju erinevaid inimesi ja asju. Teadsin täiuslikult mis ajal ja mis põhjusel tuli ärgata. Minu sisemine kell erines teiste omast. Mõnikord magasin ainult kaks tundi ööpäevas ja sedagi pärastlõunal. Vahel tuli ärgata ja dushi all käia kell neli hommikul, kui lähima araabia küla mosheest kostusid hommikupalved. Kuuldes püssilaskusid, tundsin ära relvatüübi, millest lasti, ning sain isegi aru, kust suunast lask tuli ja miks lasti. Minust sai operatiiv-entsüklopeedia, mida võisid kasutada nii sõdurid kui ohvitserid igal ajal. Produktiivsus, vajalikkus ja kasulikkus olid minu jaoks vahenditeks, mis aitasid peletada üksindust.
Armeesüsteem aitab rahaliselt üksikuid sõdureid ja toetab neid kõiges, mida nad vajavad. See võimaldas mul üürida korteri, kuhu sain minna nendel nädalavahetustel, kui olin sõjaväest puhkusel, et ennast laadida. Armee võimaldas mul töötada ka tsiviilametis, mis tõi nii palju raha sisse, et sain osta lennupileti vanemate külastamiseks. Kõik, mis mul oli, olin saanud armee abil. Minu korteris oli kõik olemas, mis teistel sõduritel oli vanemate kodudes. On imetlusväärne, kui tundlik see süsteem oli minu elamistingimuste ja isegi minu tujude suhtes.
Tegelikult ei ole ma täiesti juut. Olen isegi lapsena ristitud. Kaitsevägi (IDF) rahuldas minu kapriisi ja lubas mul sõdurivande anda Piiblil. Tähtis sõnum on see, et süsteem, milles olin, on täiuslik, vaatamata sellele, mida sellest uudistes räägitakse või mida mujal Iisraeli armeest arvatakse.
On rahvaid, kelle jaoks sõda on emaks, kuid Iisraeli sõdurite jaoks on armee nagu ema: see hoolitseb, aitab, rahuldab kapriisid, muretseb, karistab ja hindab neid kõiki.
Kahe aastaga oli minust saanud seersant. Ma ei tundnud kahju, kahetsenud ega mõtelnud, et midagi oleks võinud olla teisiti. Olin andnud oma parimad aastad parimale süsteemile. See oli parimaks vanuseks, et teha seda, mida tegin. Sellest ajast on parimad mälestused ja sõbrad ning rahulolev tunne.
Kõndides sõjaväe vormis tänaval, läksid mõtted kaugel olevale emale, mis tõi üksinduse tunde. Tundsin nälga, kuid seda ainult mõned minutid, enne kui mõni kohvikuomanik märkas mind ja ütles: „Tule sisse, pakun sulle kohvi … kas oled üksi Iisraelis? Dvora! Pane üksikule sõdurile natuke humust kaasa! Nägemist kullake!” Iisraelis ei saa sa isegi nautida üksindust!

admin Sionism

Comments are closed.