Home > Tunnistused > Sünnipäevakingiks REIS IISRAELI

Sünnipäevakingiks REIS IISRAELI

august 1st, 2009

Eo Aardevälja

Et artikli pealkirja lahti mõtestada ja oma reisimuljeid jagada, pean alustama veidi kaugemalt. Nimelt, juba 2007. aasta oktoobrikuus rääkis Jumal mulle, et tuleb aeg, mil ma lähen Iisraeli. Sellele mõeldes, sain ka selguse millal see võiks toimuda, kuid ju siis muutusid "taevased plaanid" ja nii tegi Jumal mulle selle aasta sünnipäevaks uskumatu kingituse.
Oma teekonda pühale maale alustasime 16. märtsil. Seekordne teekond oli uudne ka meie grupijuhile Peeter Võsule, kuna ümberistumine Tel Avivi lennukile toimus Riias. 17. märtsi varahommikul nägin esmakordselt maad, mida Jumal oma poja kaudu on külastanud. Bussis kohad leidnud, alustasime sõitu Surnumere poole. Möödusime teel Palestiina omavalitsusaladest, millede ümber nägime ehitatavat kõrget eraldustara. Sai selgeks, kui reaalne on oht mõnd juhuslikku snaiperikuuli kohata. Usaldades Jumalat ei tulnud aga mõttessegi, et meiega võiks midagi halba juhtuda.
Siis paistis Surnumeri… vaieldamatult maailma ainulaadseim koht. Kohalikus keeles Soolamereks kutsutud järv on ümbritsetuna mägedest 422 m allapoole merepinda, mis loob erakordse kliima. Meie esimeseks külastuskohaks olid Qumrani koopad. Paik sai kuulsaks, kui sealt 1947. a. leiti kirjarullid peaaegu kõigi VT raamatute käsikirjadega, mida dateeritakse umbes 1. saj. pKr. Imeline on see, et Jumal on loonud maa peal sellise kliimaga koha, kus Tema sõna on säilinud ligikaudu 2000 aastat!
Järgmiseks peatuskohaks oli Ein Gedi rahvuspark ja allikad, kus Taavet end Sauli eest varjas. Looduse ilu on võimatu sõnadesse panna. Esimese päeva lõpetasime Surnumere äärses Spa hotellis, kus peale Eestimaist talve oli võrratu end veeprotseduuridega värskendada. Peale mõningast proovimist sai selgeks ka Surnumere vees (hotelli basseinis) enda kehaga toimetulemine. Loomulikult proovisime ära ka päris Surnumere vee ning mõned soolapallidki said koju kaasa korjatud. Ikkagi üks maailma imedest.
Reisi kolmas päev jäi minule, kui mägesid mittenäinud eestlasele, meelde erakordse pingutusena, et kuulsa kaljukindluse – Masada tippu jõuda. Masada on umbes 400 m kõrgune kaljukindlus, millel on juutide ajaloos oma kurb lugu jutustada. Meie saime valida, kas minna jala või sõita köisraudteega. Üle kolmandiku grupist valiski viimase variandi. Mina isiklikult püstitasin endale eesmärgi jalgsi tippu jõuda, seda enam, et Masada esitas ka vaimse kindluse väljakutse. Kes jalgsi seda kindlust on "vallutanud", teab, et üles ronides saab endale isikliku rekordiaja püstitada, mida siis järgmisel Masada külastusel üle trumbata.
Veel viimasel päeval enne Surnumere piirkonnast lahkumist, tegi meie grupijuht soovijatele varahommikuse üllatusronimise, mis võimaldas kohaliku looduse ilu väga lähedalt silmitseda. Nimelt, läksime enne hommikusööki Wadi Boqeq´i jõesängipidi ülespoole. Vett oli seal pisikese oja jagu, kuid vihmaperioodil võib mägedest alla tormata võimas vetevool. Mida kõrgemale tõusime, seda pingutavamaks läks ronimine. Vahepeal tuli tunne, et olen kaljukits. Mäed on väga erakordsed ja kahjuks ka ohtlikud. Tagasiteel kaotas üks meie grupiliige hetkeks tasakaalu ja kukkus, kuid õnneks olid vigastused minimaalsed ja arstiabi polnud vaja. Vaatamata sellele väikesele vahejuhtumile, usun ma, saime positiivse ja meeldejääva kogemuse nö."metsikus looduses" viibimisest.
Reisi järgmises etapis sõitsime bussiga põhja poole, Galilea aladele. Need on paigad, kus meie Päästja kord ringi liikus ja tegutses. Ööbisime Tiberiase – nimelises linnas ning külastasime Galilea järve ümber jäävaid Jeesusega seotud paiku. Linnad, mida Jeesus sõitles, on siiamaani varemetes – Korasin, Betsaida ja Kapernaum. Kapernaum oli Jeesuse kodulinnaks tema elu 30ndatel aastatel. Seal on välja kaevatud Peetruse ämma maja ja peaaegu selle kõrval asuvad vana sünagoogi varemed, kus Jeesus rahvast õpetas. Kum-maline tunne on astuda üles trepiastmetest, mida mööda Jeesus astus ja käia sisse – välja ustest, mida mu Isandki kasutas.
Galilea järvest kirde suunas jääb Golani kõrgendik, kus kasvatatakse mitmeid viinamarjasorte. Sel aastaajal viinamarju veel pole, kuid käisime veinitehases, kus meile selgitati veinivalmistamise põhitõdesid.
Käisime ära ka Süüria piiri ääres Bentali mäel, kus asuvad praeguseks mahajäetud sõjaväe varjendid, mida kasutati sõjategevuses. Kõrvalasuval Avitali mäel asub tegev sõjaväebaas. Üheks Iisraeli iseloomustavaks tunnuseks on võrratu ja silmapiiri taha ulatuv vaade ükskõik millise mäe otsast.
Nagu on heaks tavaks saanud, kasutavad inimesed reisi ajal võimalust lasta end Jordani jões ristida. Nii ka seekord. Üks meie grupiliige oli juba Eestis otsustanud, et soovib lasta end Jordanis ristida. Üllatusena nii allakirjutanule kui ka mõnelegi teisele grupi liikmele tuli aga pakkumine, et on võimalik lasta end ristida uuestipühendumisristimisega. Sellisest võimalusest haaras kinni veel neli inimest, mina nende hulgas. Olen ristitud natuke üle 20 aasta tagasi teismeliseeas ning oma südames ikka koos Päästjaga käinud, kuid elus on palju juhtunud ja sellega, mida Jumal praegu mu elus teeb, sobis ideaalselt kasutada võimalust ning teha taaspühendumisotsus Jumala ja inimeste ees. Nii ristiski meie grupi vaimulikurolli täitev Indrek Luide 20. märtsil Jordani jões viis õnnelikku eestlast. Kirjeldatud sündmus oli minu jaoks üks olulisemaid reisielamusi.
Reisi viimased päevad veetsime Jeruusalemmas, kus grupijuht püüdis anda sellest iidsest ja ajaloosündmustest ning arhitektuurilistest pärlitest tulvil linnast nii hea ülevaate kui see vähegi võimalik oli. Paraku paari päevaga jõuab näha väga vähe. Kõige erilisemad kohad, nagu Templimägi, Nutumüür, Läänetunnel, Ketseman, Taavetilinn, Hauaaed ja veel mõned paigad, said muidugi ära vaadatud. Jeruusalemmas aga avastamisrõõmust puudu ei tule ja ehk tekib võimalusi sinna tagasi minna.
Toredaks üllatuseks grupile oli kohtumine Ants ja Monika Seileriga. See eestlastest abielu¬paar elab ja töötab Jeruusalemmas Soome Kristliku televisiooni TAIVAS TV 7 (HEAVEN TV 7) heaks. Kuna nende stuudio asus meie hotellile suhteliselt lähedal, saime võimaluse koos mõnede sooviavaldanutega seda külastada. Põnev oli avastada, et kuulus GOD TV stuudio asub samas majas sama koridori peal. Ants ja Monika jagasid oma elust ning tööst, mis tänu maailma ühele pingelisemale piirkonnale, pole sugugi kerged. Ometi oli Jumala ligiolu, abi ja varustus nende eludes lausa käegakatsutav. Soovin neile sinna Jeruusalemma rohkeid õnnistusi, juhtimist ja rahu!
Ja oligi aeg asjad pakkida ja tagasi koju lennata. Mõned päevad kodus olnud, sain oma vaimus selge teadmise, et lähen kunagi Iisraeli tagasi. Veidi hiljem tuli ka igatsus. Aga eks see ole vist enamiku Pühal maal käinutega niiviisi – annad käe ja ta võtab südame!

admin Tunnistused

Comments are closed.