Pariisis toimus Euroopa ja Iisraeli suhete konverents

mai 1st, 2009
Comments Off

Peeter Võsu

Parlamendisaadikud ja valitsuste esindajad rohkem, kui neljakümnest Euroopa riigist, Euroopa parlamendi liikmed ja Iisraeli valitsuse ning Knesseti (Iisraeli Parlamendi) esindajad kogunesid 6-7. novembril Pariisi konverentsile, et edendada Euroopa ja Iisraeli vahelisi suhteid. Konverentsil võeti vastu Pariisi Deklaratsioon, mis keskendus Euroopa toetusele Lähis-Ida rahuprotsessis. Samuti kinnitati vastastikkust soovi tihendada partnersuhteid Euroopa ja Iisraeli vahel. Deklaratsioonis on nimetatud vastastikkuste suhete aluseks ühiseid väärtusi ja kultuuripärandit.

Konverentsi eesmärgiks oli Euroopa ja Iisraeli vahel tihedamate partnerlussuhete loomine, jätkuva dialoogi pidamine ja tugevama allianssi rajamine. Plaanis on nende kohtumiste jätkamine ka tulevikus.

Sõnavõtjate hulgas oli Europarlamendi President Hans-Gert Pöttering, Knesseti President Dalia Itzik ja mitmed teised. Eesti delegatsiooni poolt esines sõnavõtuga Riigikogu liige Marko Mihkelson. Kirjalikud tervitused saatsid konverentsile Iisraeli President Shimon Peres, Peaminister Ehud Olmert, asepeaminister Tzipi Livni, Saksa Riigikantsler Angela Merkel, Ühendkuningriigi Peaminister Gordon Brown, Eesti President Toomas Hendrik Ilves ja Peaminister Andrus Ansip ning mitmed teised.

Ürituse korraldajaks oli European Friends of Israel (Euroopa Iisraeli Sõbrad), organisatsioon, mis ühendab Euroopa rahvuslike parlamentide ja Euroopa Parlamendi liikmeid. Organisatsioon loodi 2 aastat tagasi, esimeheks on Gunnar Hökmark Rootsist. Lisaks riikide esindajatele viibisid konverentsil ka mitmed Euroopa ja Iisraeli suhete heaks töötavate organisatsioonide esindajad.

admin Poliitika

Üksik sõdur

mai 1st, 2009
Comments Off

Margarita Vul

Iisraeli Kaitseväes (IDF) on grupp ajateenijaid, keda kutsutakse „üksikud sõdurid”. See tähendab, et nendel sõduritel ei ole vanemaid Iisraelis ja nad vajavad erilist hoolitsust sõjaväe poolt. Enamus neist on äsja Iisraeli saabunud.
Olin üks nendest äsja saabunutest. Lahkusin Eestist, kui olin alla 16 aastane, et lõpetada keskkool Iisraelis. Kolm aastat hiljem otsustasin sinna jääda, et teenida riiki, mis oli andnud mulle suurepärase hariduse ja taustsüsteemi oma isiku arendamiseks.
Enamus tüdruk-sõdureid teevad oma armeeteenistuse läbi rahulikes tingimustes, baasides Iisraeli territooriumil. Vaatamata soolisele võrdsusele mõistame, et oleme erinevad ja selle tõttu pakume erinevaid väärtusi ühiskonnale.
Armee vajab mõnikord „naiselikku puudutust” ülesande täitmisel, kuna naised on kannatlikumad ja nendel on lisaks ka kuues meel. Läksin lahingväeosasse teenima, kuna see oli kõige sobivamaks minu tervise, sotsiaalse positsiooni ja tahte seisukohast, kuna pean õigeks alati anda endast oma parimat. Sain meeste vormiriietuse, rasked saapad ja M-16 relva. Pidin seda kandma kogu aeg endaga kaasas, vaatamata sellele, kus ma viibisin ja mida tegin. Relv oli mul enese kaitseks, mitte kellegi tapmiseks. Olin keskkonnas, mis esindas rohkemat, kui ainult armeed. See esindas positsiooni, suhtumist, hoolitsust ja tähele¬panu minu suhtes. See oli mulle esimeseks sammuks, et ma ei tunneks üksindust.
Saatsin oma emale Eestis mõned faxid, millele palusin ta allkirja. Ta ei osanud heebrea keelt lugeda, selle tõttu ei saanud ta ka aru, millele ma palusin tal alla kirjutada. Ma ei tahtnud, et ta minu pärast muretseks. Ta ei ole iisraellane, mistõttu ei oleks ta ka aru saanud, miks oli vaja minna ohtlikele aladele. Minust sai topelt „tegija”: üksik sõdur ja üksik lähivõitluse sõdur. Olles ilma rahata ja mitte keegi, sain staatuse, mis andis mulle ülima respekti inimeste silmis. Veel enamgi, naisena sõjaväes sain riigi jaoks veelgi väärtuslikumaks.
Sõjaväe noorteaeg kestis üle kahe kuu. See oli minu jaoks kõige raskemaks, kuid ka parimaks ajaks armees. Õppisin seal alati püüdma olla parim, ilma üritamata end teistega võrrelda. Seda nimetatakse enesedistsipliiniks, mis on mulle praegugi veel kõige olulisemaks asjaks elus. Teiseks sammuks üksinduse ületamisel oli pidev enesekontroll.
Sellele järgnes kaks kuud väljaõpet sõjaväebaasis Jenini lähedal, kus õppisin tundma palju erinevaid inimesi ja asju. Teadsin täiuslikult mis ajal ja mis põhjusel tuli ärgata. Minu sisemine kell erines teiste omast. Mõnikord magasin ainult kaks tundi ööpäevas ja sedagi pärastlõunal. Vahel tuli ärgata ja dushi all käia kell neli hommikul, kui lähima araabia küla mosheest kostusid hommikupalved. Kuuldes püssilaskusid, tundsin ära relvatüübi, millest lasti, ning sain isegi aru, kust suunast lask tuli ja miks lasti. Minust sai operatiiv-entsüklopeedia, mida võisid kasutada nii sõdurid kui ohvitserid igal ajal. Produktiivsus, vajalikkus ja kasulikkus olid minu jaoks vahenditeks, mis aitasid peletada üksindust.
Armeesüsteem aitab rahaliselt üksikuid sõdureid ja toetab neid kõiges, mida nad vajavad. See võimaldas mul üürida korteri, kuhu sain minna nendel nädalavahetustel, kui olin sõjaväest puhkusel, et ennast laadida. Armee võimaldas mul töötada ka tsiviilametis, mis tõi nii palju raha sisse, et sain osta lennupileti vanemate külastamiseks. Kõik, mis mul oli, olin saanud armee abil. Minu korteris oli kõik olemas, mis teistel sõduritel oli vanemate kodudes. On imetlusväärne, kui tundlik see süsteem oli minu elamistingimuste ja isegi minu tujude suhtes.
Tegelikult ei ole ma täiesti juut. Olen isegi lapsena ristitud. Kaitsevägi (IDF) rahuldas minu kapriisi ja lubas mul sõdurivande anda Piiblil. Tähtis sõnum on see, et süsteem, milles olin, on täiuslik, vaatamata sellele, mida sellest uudistes räägitakse või mida mujal Iisraeli armeest arvatakse.
On rahvaid, kelle jaoks sõda on emaks, kuid Iisraeli sõdurite jaoks on armee nagu ema: see hoolitseb, aitab, rahuldab kapriisid, muretseb, karistab ja hindab neid kõiki.
Kahe aastaga oli minust saanud seersant. Ma ei tundnud kahju, kahetsenud ega mõtelnud, et midagi oleks võinud olla teisiti. Olin andnud oma parimad aastad parimale süsteemile. See oli parimaks vanuseks, et teha seda, mida tegin. Sellest ajast on parimad mälestused ja sõbrad ning rahulolev tunne.
Kõndides sõjaväe vormis tänaval, läksid mõtted kaugel olevale emale, mis tõi üksinduse tunde. Tundsin nälga, kuid seda ainult mõned minutid, enne kui mõni kohvikuomanik märkas mind ja ütles: „Tule sisse, pakun sulle kohvi … kas oled üksi Iisraelis? Dvora! Pane üksikule sõdurile natuke humust kaasa! Nägemist kullake!” Iisraelis ei saa sa isegi nautida üksindust!

admin Sionism

Rahvusvaheline palvepäev Jeruusalemma eest

mai 1st, 2009

Pühapäeval, 5. oktoobril toimus rahvusvaheline palvepäev rahu eest Jeruusalemmas. Sellest võtavad osa kümned riigid, miljonite inimestega üle maailma. Palvepäeva tähistatakse alates 2004 aastast.
Jeruusalemm on olnud lähis-ida konflikti fookuses läbi aegade. Pärast Jeruusalemma liitmist Iisraeli riigiga 1967. aastal nõuavad araablased seda endale. Alates Oslo lepetest 1993. aastal kuni tänaseni on kõik rahukokkulepped takerdunud Jeruusalemma staatuse taha.
Piiblis on Jeruusalemma kohta erilised tõotused: „Aga ma olen valinud Jeruusalemma, et seal oleks mu nimi ja ma olen valinud Taaveti, et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle” (2. Aja 6:6). „Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!” (Ps. 122:6). Piibel nimetab Jeruusalemma ka seoses tulevast aegadega: „Ja sel päeval teen ma Jeruusalemma tõstekiviks kõigile rahvaile: kõik, kes seda tõstavad, rebestavad endid; ja kõik maa paganad kogunevad tema vastu.” (Sakarja 12:3). Samuti on Uues testamendis Jeesuse öeldud prohvetlik sõnum: „Jerusalem jääb paganatele tallata, kuni paganate ajad saavad täis.” (Lk 21:24).
Tänavu juunis toimunud Yom Yerushalaim – Jeruusalemma päeva tähistamist boikoteerisid paljud riigid, keeldudes sellel osalemast. Keeldujate hulgas olid nii Euroopa Liidu riigid kui üllatavalt ka Iisraelile seni kõige ustavam liitlane USA. Põhjuseks peeti Jeruusalemma koosseisu kuuluvaid ”okupeeritud alasid”.
Selline suhtumine lääneriikide poolt on arusaamatu ja üllatav. Nende riikide esindajate hulgas ei ole arvatavasti ühtegi poliitikut ega riigiametnikku, kes ei oleks kirikukantslist kuulnud või Piiblist lugenud Jeruusalemma seosest Iisraeli riigiga läbi aegade. Kuidas saab Iisraeli pidada Jeruusalemmas okupandiks? Terve mõistus tõrgub sellest aru saamast.
Jeruusalemma päeva tähistati ka Euroopa Liidu institutsioonides nende esindajate ja ametnike poolt, kes ei nõustunud Euroopa Liidu ametliku poliitikaga selles küsimuses.
Jeruusalemm on kuulunud Iisraeli riigi koosseisu alates kuningas Taaveti valitsuse ajast üle kolme aastatuhande tagasi. See oli umbes tuhat aastat Iisraeli riigi pealinnaks kuni Iisraeli hävitamiseni Rooma vägede poolt aastal 70 pärast Kristust. Pärast seda ei ole Jeruusalemm olnud ühegi riigi pealinnaks, kuni Iisraeli riigi taastamiseni. Iisraeli riigi taastamisel 1948. aastal jäi ida Jeruusalemm Jordaaniale. Iisraeli koosseisu kuulub kogu Jeruusalemm alates 1967. aastast.
Prohvet Sakaria kuulutab tulevikku ette: „Sel päeval teen ma Jeruusalemma tõstekivks kõigile rahvaile. Kõik, kes seda tõstavad, rebestavad endid ja kõik maa paganad kogunevad tema vastu.” (Sakaria 12:3). „Aga sel päeval hävitan ma kõik paganad, kes tulevad Jeruusalemma kallale.” (Sakaria 12:9).
Lääneriikide poliitikutele ei tohiks Jeruusalemma seos Iisraeli riigiga üllatav olla. Kõik teavad detailselt selle linna ajalugu läbi kolmetuhande aasta. Jeruusalemma suhtes ei tohiks ühelgi riigil olla Iisraeli vastu ka juriidilisi pretensioone.
Iisrael võttis Jeruusalemma koos Judea ja Samaariaga üle Jordaanialt 1967. aasta „Kuue-päeva” sõjas, olles ennast kaitsvaks pooleks. Iisrael võitles üksi kõigi naabrite vastu, keda omakorda toetasid kaugemad riigid. Enese kaitsel saavutatud alad ei kuulu tagasi andmisele.
Lisaks sellele ei ole Jordaania, kellelt Iisrael need alad üle võttis, kuna¬gi neid tagasi nõudnud. Jordaania ei ole ka täna nende suhtes ühtegi nõuet esitanud. Palestiina Vabastusorganisatsioon ei ole riik, vaid rahvusvähemust esindav mitetulundusühing Iisraelis. Eestis on mitmeid selliseid organisatsioone, nagu Islamiusu Kogukond, Eesti Juudi Kogukond, Vene rahvuslikud orgnisatsioonid, jne. Vaatamata nende erinevatele rahvustele, ei oma nad õigust oma riigile.
Palestiina Vabastusorganisatsioonile ei ole need alad kunagi kuulunud ja Iisraeli valitsus ei võlgne neile midagi. Organisatsioon loodi 1964. aastal, et „vabastada” ülejäänud Iisrael, välja arvatud Judea, Samaaria ja ida Jeruusalem, juutidest. Sellel organiatsioonil ei olnud isegi mõttes neid alasid endale taotleda. Loomulikult ei ole ühelgi organisatsioonil õigust nõuda riigilt endale maad oma riigi loomiseks.
Sellest lähtuvalt jääb arusaamatuks, miks enamus lääneriike toetab poolterroristliku organi-satsiooni taotlust oma riigi tekitamiseks Iisraeli territooriumile. Veelgi arusaamatum on see, et seda toetab ka Iisrael. Tundub, et Iisraeli juhtkond on selles osas kogu maailma survele järgi andnud.
Eriarvamusele jääb Iisrael selles küsimuses ainult Jeruusalemma osas. Jeruusalemm on juutidele mitte ainult mõneks lisa ruutkilomeetriks, vaid pühaks paigaks, mille üle ei kaubelda. Kui oleks tegemist ühe pühapaigaga mitme hulgas, siis oleks kompromissid võimalikud, kuid Jeruusalemm on juutidele ainsaks tõeliseks pühamuks. Seal oli Tempel, kus juutidel tuli regulaarselt palvetamas käia. Läbi kahe aastatuhande on juudid üle kogu maailma ehitanud oma sünagoogid selliselt, et palvetatakse Jeruusalemma suunas. Kui kristlastel on Konstantinoopol, Rooma ja mitmed teised linnad, kus on ajalooliselt olulisi pühamuid ja islamiusulistel on Meka ja Medina, siis juutidel ei ole Jeruusalemma kõrval ühtegi teist paika.
Hinnates olukorda erapooletult, peaks rahvusvaheline üldsus juute nende taotlustes toetama. Eriti arvestades faktiga, et Jordaania, kellel ainsana võiks juriidiline õigus olla mingisuguse territoriaalse nõude esitamiseks, ei ole seda teinud. Kui juudid on heast tahtest hakanud araabia vähemusele oma ter-ritooriumil oma riiki pakkuma, ei tähenda see seda, et neil oleks õigus nõuda teatud alasid. Pigem peaks see tähendama läbirääkimisi selle võimaluse üle ja oma heatahtliku käitumisega sellele vastamist. Kui nad seda teha ei taha, tuleb katkestada ka läbirääkimised.
Jeruusalemma pühaduse tunnetamist juutide hulgas näitab ka statistika. Kui maade loovutamise osas rahu vastu naabritega on arvamused jagunenud, siis Jeruusalemma Templi ala ei annaks mingil tingimusel ära 96% juutidest (Guy¬sen Israel News, 16. mai 2007).
Jeruusalemma pühaduse tunnetamine ei ole juutide hulgas vähenenud, vaid on kasvamas. Ülemöödunud aasta Lehtmajade Püha ajal saabus Jeruusalemma 1.5 miljonit juuti nii mujalt Iisraelist kui ka välismaalt. (Guysen Israel News, 17.11. 2006). Seda oli umbes 30% rohkem, kui aasta varem. Leht-majade Püha on üheks kolmest kõige olulisemast ajast, millal Piibli järgi tuleb juutidel koguneda Jeruusalemma. Selline rahva kogunemise kasv näitab, kui tõsiselt juudid oma pühakirja suhtuvad.
Möödunud Lehtmajade Püha ajal oli Nutumüüri ääres nii palju juute palvetamas, et rahvamassist oli raske sinna läbi pääseda. Samuti oli Eesti rühmale raske hotellikohti broneerida. Tänavu prognoositakse pühadeks rahvahulga edasist kasvu. See väljendub rekordkõrgetes hotellihindades sel perioodil.
Need poliitikud, kes Iisraeli Jeruusalemma okupeerimises süüdistavad, ei ole ilmselt olukorda analüüsinud ega problemaatikasse süvenenud, või on selgelt juudi rahva suhtes vaenulikud. Ignorantsetele poliitikutele soovitaks asjaga tutvuda ja mitte oma järeldusi teha viimaste meediakampaaniate ajendil. Vaenulikele soovitaks oma vaenu põhjustes selgusele jõuda. Ilmselt on needki meedia põhjustatud ja ei tugine reaalsusel. Kristlaskond peaks nägema lisaks ilmsele ka vaimulikke faktoreid.
Rännates Eesti rühmadega Pühal Maal olen alati üritanud minna ka Templimäele Jeruusalemmas. Nii ka tänavu varakevadel, kui üheksanda märtsi hommikul suundusime kesklinna hotellist jalgsi läbi vanalinna Templimäe suunas. Juba varahommikul oli järjekord “Nutumüüri” esisel väljakul üles pääsemiseks pikk. Otsustasime siiski järjekorda seista, kuna seekord oli mul lisaks tavapärasele ka isiklik eriline põhjus üles minna – see oli minu juubeli hommik. Ka reisiseltskond oli seekord eriline – 18 sünnipäevakülalist Eestist.
Templimäele minevaid turiste kontrolliv turva töötas sel hommikul eriti tõhusalt, lastes sajad inimesed läbi mõne minutiga. Vähem kui kümne minuti pärast olimegi paigas, mille Jumal oli valinud pühamu ehitamiseks 3000 aastat tagasi. Enamusele rühmast oli see esimeseks korraks külastada seda pühapaika. Tavapäraselt peatusime üleval ka lühikeseks palvehetkeks, kuigi avalik palvetamine ja pühakirja lugemine on seal keelatud, et mitte solvata moslemeid, kelle pühamud on seal praegu.
Hiljem kuulsin, et mitmed usklikud juudid üritavad oma eriliste tähtpäevade puhul käia Templimäel.
Templimägi on ainsaks paigaks maailmas, kus Jumala korraldusel ehitati pühakoda, vastavalt Piiblile. 480 aastat pärast Iisraeli rahva Kaananimaale asumist alustas kuningas Saalomon selle ehitamist. Ehitus võttis seitse aastat aega ja sai valmis 959. aastal eKr. Idee autoriks oli Taavet, kuid Jumal saatis prohvet Naatani kaudu sõna, et ehitama pidi Saalomom. Esimese Templi mõõtudeks oli 30m x 10m, kõrguseks 15m.
Kui Tempel oli valmis, pühitses kuningas Saalomon selle. Pühitsuse¬palve lõppedes „tuli taevast tuli ja põletas põletusohvri ja tapaohvrid ja Issanda auhiilgus täitis koja” (2. Aja 7:1). Kui rahvas oli pärast 8 päeva kestnud pühitsustseremooniat laiali läinud, ilmutas Issand ennast Saalomonile teist korda, kinnitades selle paiga valikut. Issand ütles: „Ma olen kuulnud su palvet ja valinud selle paiga enesele ohvrikojaks. … ja kui siis minu rahvas, kelle on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa. Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palvetamist selles paigas. Nüüd olen ma valinud ja pühitsenud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev” (2. Aja 7:12-16).
Templi läänepoolses otsas oli kõige püham paik, kus asetses seaduselaegas käsutahvlitega, millel oli Jumala sõrmega kirjutatud tekst. Sellesse ruumi võis siseneda ainult ülempreester üks kord aastas, Yom Kippuri päeval, et paluda andeks kogu rahva patud.
Kuna rahvas oli Jumala hüljanud, hävitati Jeruusalemm ja Tempel aastal 586 eKr. Teine Tempel ehitati aastal 515 ekr. Selle ehitasid eksiilist tagasipöördunud juudid Serubbaabeli juhtimisel. Uue templi mõõtmed ei ole täpselt teada, aga vastavalt Esra raamatus toodud andmetele oli selle kõrguseks 27 meetrit. Sellest ajast on teadmata seaduselaeka asupaik.
Tempel paiknes järskude nõlvadega kaljul. Heroodes otsustas ehitada ümber templi laia platoo, mis mahutaks suurt rahvahulka. Selleks pidi ta ümbritsevaid orge kohati mitmekümne meetri ulatuses täitma. Rooma võimu Judea pro¬vintsi asevalitseja Heroodes oli Rooma riigile lojaalne juut. Arvatakse, et ta laiendas templi ümbruse platood selleks, et võita oma rahva südameid (et juudid ei peaks teda reeturiks). Platoo ehitamiseks kulus tal 40 aastat. Platoo tugimüüri kividest kõige väiksemad kaalusid 2-3 tonni, suurimad kuni 200 tonni. „Nutumüür” ehk läänemüür on üheks osaks Templimäe tugimüürist, mis on täna nähtaval.
Läbi Templimäe lõunamüüri viisid trepid platoole, millest osa on tänaseks rusude alt välja kaevatud. Neid treppe kasutasid templisse minekul tõenäoliselt ka Jeesus ja jüngrid. Templimäe tugimüüri edelanurgalt pärinev ülemine kivi on leitud ja eksponeeritud. See on tähistatud, kui trompetipuhuja koht, kus igal Shabbatil anti märku püha algusest ja lõpust. Suurem osa Templimäe läänemüürist on Jeruusalemma vanalinna moslemikvartali all. Selle ajaloolise müüri leidmiseks on viimase kümnendi jooksul kaevatud tunnel piki Heroodese aegset tänavatasandit, mis on sügaval tänapäeva tänavatasandi all.
Jeruusalemm hävitati 9. Av’il (leinapäev juudi kalendris, meie kalendri järgi augustis) aastal 70 AD. Järgmine suurem hävitus toimus 132. aastal, pärast Bar Kochba ülestõusu mahasurumist. Kuna Bar Kochba ülestõus oli Roomlastele hävitavaks löögiks, muutis imperaator Hadrianus Jeruusalemma nime Aelia Capitolina’ks ja Iisraeli riigi nimetas Palestiinaks (Filistimaaks), et kaotada igaveseks aja-loost juutidega seotud nimed.
Islami teke ja võidukäik lähis-idas tõi islamiusu pühakojad Templimäele. Templi kohale püstitati 7-ndal sajandil kuldse kupliga Dome of the Rock (kaljukuppel). Templimäe lõunaküljel on musta kupliga Al Aqsa moshee. Lühikese aja jooksul kuulus see ala ka kristlastele. Ris¬tisõdijad vallutasid Jeruusalemma 1099. aastal. Juba 13. sajandil vallutasid moslemid selle uuesti.
Veel enne Templi ehitamist oli Templimägi paigaks, kus toimus üks Piibli müsteeriumitest. Seal (Mooria Mäel) pidi Aabraham ohverdama Iisaki. Jumal peatas Aabrahami, kui ta oli Iisakit ohverdamas ja käskis tal selle asemel jäära ohverdada. Templimäe teises otsas on Kolgata, kus Jumal ohverdas oma poja.
Kui Iisrael taastas riigi oma põlistel aladel 1948. aastal, jäi osa Jeruusalemmast, kaasaarvatud Templimägi, Jordaania riigi koosseisu. Jeruusalemm vabastati 1967. aastal „Kuue-päeva-sõjas”. Sõja lõppedes otsustas Iisrael näidata suuremeelsust ja islamiusu pühakodasid Templimäel mitte hävitada.
See suuremeelsus on viimase 40 aasta jooksul väga valusalt kätte maksnud. Juudid tohivad Templimäele minna ainult islamikogukonna loal. Nad ei tohi oma ususümboleid nähtavale tuua ega palvetada seal. Ka kristlastelt korjatakse ära Piiblid ja ristisümbolid, kui need on kaasas.
Möödunud aastal avanes mul võimalus minna Templimäele koos Templi Instituudi direktoriga, kes osutas kõigele, mis on seal veel algupärasest säilinud. Kuna ta on ortodoksne juut, otsustasime mitmes paigas üleval koos palvetada. Turvamehed piirasid meid kogu aja vältel, et tagada meie julgeolek. Mitmel korral tegid nad meile märkusi, et me liiga väljakutsuvalt ei käituks.
Templimäe staatus on vastuoluline. See kuulub Iisraeli riigile. Iisraeli poliitika usukogukondade suhtes on väga respekteeriv. Nad on andnud usukogukondadele nende valduste suhtes laialdase auto-noomia. Ka kristlikes pühapaikades Iisraeli riik ei sekku eriti. Jeruusalemma Linnavalitsus on vabastanud need isegi kõigist kohalikest maksudest.
Siiski, Templimägi ei ole lihtsalt üheks pühapaigaks Iisraelis. See on juutidele kõige põham paik maailmas. Kõik sünagoogid üle maailma on ehitatud selliselt, et altar on Jeruusalemma Templimäe suunas. See on paigaks, kus Jumal ütles kuningas Saalomonile, et ta on valinud selle paiga, et tema nimi oleks seal igavesti.
Kui Jeesus viibis oma jüngritega Templi lähedal, ja nad seda vaa¬deldes oma imetlust avaldasid, ennustas Jeesus selle hävingu: „Päevad tulevad, mil sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale” (Luuka 21:6). Kui jüngrid edasi uurisid tulevaste aegade kohta, ütles Jeesus: „Jeruusalemm jääb paganate tallata, kuni paganate ajad saavad täis” (Luuka 21:24).
Raske on mõista, miks Tempel on veel moslemite käes. Läbi kahe aastatuhande on juudid üle kogu maailma unistanud selle tagasi saamisest. Kui juudid „Kuuepäevasõjas” äkkrünnakuga Jeruusalemma vabastasid, oleks Templimäe ülevõtmine olnud sellele kõige loogilisemaks jätkuks. Võimalik, et Jumala ajaarvestuses ei olnud selleks veel aeg täis saanud.
Templi Instituut on Kolmanda Templi jaoks valmistanud juba enamuse vajalikest tarvikutest. Need on tehtud vastavalt Moosese kirjeldusele, mille ta sai ilmutuse läbi. Ka materjalid on vastavalt Moosese korraldusele. Menora (seitsmeharuline õlilamp) on „Nutumüüri” esise väljaku lähedale vaatamiseks välja pandud. See on kullast ja kaalub umbes 200 kilo. Muud, väiksemad templiriistad on hoiul Templi Instituudis. Templi Instituudi eesmärgiks on saada enne Kolmanda Templi valmimist valmis kõik teenistuseks vajalikud tarvikud. Selles, et valmib Kolmas Tempel, seal ei kahelda.
Juutide hulgas toimub praegu rahvuslik ja vaimulik ärkamine. Nad elavad Messiah ootuses. Esimese sajandi kuulus filosoof ja apostel Paulus kirjutas: „Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate (muude rahvaste) täiskogu on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael” (Roomlastele 11:25-26).
Nende mõtetega oli tore seista oma tähtpäeval maailma kõige pühamas paigas, mõelda asjadele, mis seal oli läbi aegade toimunud ja palvetada, et Issanda tahe sünniks seal ka preagustel keerulistel aegadel.
Üleskutsele palvetada rahu eest Jerusalemas on alla kirjutanud tuhanded kristlastest juhid, nende hulgas ka mitmed rahvusvaheliselt tuntud isikud:

Jack Hayford, The Church on the Way
Robert Stearns, Eagles’ Wings
Pat Robertson, The Christian Broadcasting Network, Inc.
Ted Haggard, National Association of Evangelicals
Ravi Zacharias, Ravi Zacharias International Ministries
David Yonggi Cho, Yoido Full Gospel Church
Stephen Strang, Strang Communications Company
Kay Arthur, Precept Ministries International
Glen Plummer, National Religious Broadcasters
Bishop Harry Jackson, Hope Christian Church
Paul Cedar, Mission America Coalition
Jane Hansen, Aglow International
Bill McCartney, Road to Jerusalem
Dick Eastman, Every Home for Christ
John Gimenez, The Rock Church
Kenneth Copeland, Kenneth Copeland Ministries
Pat Boone, Pat Boone Enterprises
Janet Parshall, Janet Parshall’s America

admin Lühisõnumid

EKD Pöördumine Eesti Välisministri poole seoses tema avaldusega Iisrael hukka m&otild

mai 1st, 2009

Hr. Urmas Paet, Välisminister
Eesti Vabariigi Välisministeerium

08.01.2009

Lugupeetud Välisminister Urmas Paet,

Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid protesteerib Eesti Välisministri avalduse vastu Iisraeli riik enese kaitsmise eest hukka mõista. Iisraelil on mitte ainult õigus vaid ka kohustus oma rahvast ja riiki kaitsta rahvusvahelise terroristliku organisatsiooni Hamas rünnakute vastu Gazast, kust on viimase kolme aasta jooksul tulistatud Iisraeli üle 6500 raketi ja kahurimürsu.

Väikelinna Sderot elanikud on kolme aasta vältel vaevalt saanud päevagi mööda saata ilma et oleks pidanud raketirünnaku sireeni kõlades varjenditesse sööstma. Oma elupäästmiseks on aega olnud 15 sekundit. Möödunud aastal Egiptuse vahendatud vaherahu ajal 19 juunist kuni 19 detsembrini hankis islamistlik terrorirühmitus suures koguses Grad rakette, mis suurendas Iisraelis pidevate rünnakute all oleva elanikkonna üheksasaja tuhandeni. Nende rakettidega on purustatud lasteaedu, koole, kodusid ja muid tsiviilehitisi Iisraeli suurtes linnades Ashkelon, Ashdod, Beer Sheva ja mujal.

Iisraeli hukkamõistmine sellises olukorras on ebaeetiline, ebaõiglane ja teeneks Iisraeli rünnanud terroristidele, kes selles konfliktis vääriks hukkamõistmist.
Rünnaku kohta ÜRO koolile Jebaliyas, millest oma avalduses kirjutasite, avati terroristide poolt kahuritulituli Iisraeli väeüksuse pihta. Seal hukkusid tulevahetuses ka kaks Hamasi juhtfiguuri: Immad Abu Iskar ja Hassan Abu Iskar. Lisaks Iisraeli vasturünnakule lõhkes koolis arvatavalt seal paiknenud relvaladu (Iisraeli Välisministeerium, 07.01.2009). Terroristid kasutavad tsiviilobjekte ja tsiviilisikuid kilbina, mille taha varjuda. Nemad on ka tsiviilohvrite eest vastutavad.
Peame kahetsusväärseks olukorda, kus teabekanalid edastavad Lähis-Ida olukorda erapoolikult ja kallutatult, mis tõenäoliselt on ka mitmete riikide, kaasa arvatud Eesti, otsustusprotsessides määravaks teguriks. Humanitaarprobleemist räägitakse ainult Gaza, mitte Iisraeli suhtes. Samuti näidatakse seal hukkunuid ja purustusi. Pidevaid rünnakuid Iisraeli vastu on suured rahvusvahelised meediaagentuurid täiesti ignoreerinud. Euroopa riigid ei ole saatnud abiraha Sderoti lastele, kes on aastaid, igal päeval mitmeid kordi pidanud oma elu päästmiseks varjenditesse sööstma.

Eesti Välisministeerium kutsub vaenupooli üles vaherahule (Delfi, 07.01.2009). Kas vaherahu on võimalik organisatsiooniga, mille põhieesmärk on Iisraeli hävitamine? Eelmise vaherahu ajal hankis Hamas endale palju võimsama relvastuse, mis seab ligi miljoni kodaniku elud igapäevaselt ohtu. Olukord ei muutu enne, kui Iisrael on täiesti kahjutuks teinud Hamasi relvavarud.
Selles konfliktis ei ole rahu saavutamiseks vaja Iisraelile survet avaldada. Iisrael on kogu aeg soovinud rahu naabritega Gazas. Selle nimel evakueeris Iisraeli valitsus 2005 aasta augustis 9000 kodanikku sealt, maksis nende ümberasustamise ja tõi välja oma armee. Kui Hamas jätab Iisraeli tsiviilobjektide vastu tulistamise, ongi rahu saavutatud.
Euroopa vaatlejate ”silmade sulgemine” Gaza ja Egiptuse piiril on võimaldanud terroristil end relvastada, mistõttu peaks Euroopa Liit ka eskaleerumise põhjusi otsides peeglisse vaatama.

Vale on käsitleda Iisraeli riiki ja terroristlikku organisatsiooni Hamas ”võitlevate pooltena”. Sarnaselt võiks käsitleda ka politseid ja kurjategijaid võitlevate pooltena igas riigis ja kutsuda neid üles vaherahu sõlmima. Nii Eesti kui kogu maailma tsiviilühiskonnad peaksid terroristliku organisatsiooni Hamas tingimusteta hukka mõistma ja isoleerima. See oleks ainsaks reaalseks võimaluseks piirkonnas rahu saavutada.

Lugupidamisega,
Peeter Võsu
EKD esimees

admin Poliitika

Kokkulepped terroristidega ei lahenda olukorda Gazas

mai 1st, 2009

Peeter Võsu

Ligi kolm nädalat on kogu maailma meedia fookuses olnud Gaza: hukkunud lapsed, purustatud hooned ja puudust kannatavad araablased.
Iisraeli sõjalise operatsiooni proportsionaalsus on kahtluse alla seatud. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga ja Euroopa Liit nõuavad mõlemalt vaenupoolelt sõjategevuse lõpetamist. Iisrael kinnitab, et operatsioon kestab kuni seatud ees¬märkide saavutamiseni.
Nende sündmuste igapäevasest kajastamisest hoolimata ei tea enamik inimesi Eestis, miks Iisrael asus Gazat pommitama ja hiljem sisenes sinna ka maavägedega.

Vaherahu rikkumine
Info 27. detsembril toimunud Iisraeli raketirünnakule eelnenud terroristide raketi-rünnakute kohta ei ole jõudnud maailma meediasse. Viimase kolme aasta jooksul on Gazast tulistatud Iisraeli tsiviilobjektide pihta 6500 raketti.

Rakette on lastud Gazat ümbritsevate Iisraeli asunduste pihta, kus on purustatud koole, lasteaedu, elumaju jne. Nende rünnakute eesmärgiks on olnud tappa võimalikult palju tsiviilisikuid Iisraelis.

Väikelinn Sderot, mis asub Gazast umbes kilomeetri kaugusel, on olnud kolme aasta jooksul pidevate rünnakute ohver. Rahulikumatel aegadel on sinna tulistatud paar-kolm raketti päevas, ärevamatel aegadel kümneid.

Linna 30 000 elanikust umbes kolmandik on lahkunud, teistel pole kuhugi minna. Rünnakust annab elanikele märku sireen, mille kõlades on kõigil aega 15 sekundit varjendisse jõudmiseks.

Selliselt on kõik linna elanikud, imikutest kuni raukadeni, pidanud kolme aasta jooksul iga päev oma elu pärast põgenema. Iga normaalne inimene küsiks, mida halba on need inimesed Gaza elanikele teinud, et neid selliselt karistatakse.

Möödunud suvel, 19. juunil, algas Egiptuse vahendusel kuueks kuuks plaanitud vaherahu Iisraeli riigi ja terroristliku Hamasi vahel. Ka see ei lõpetanud rakettide laviini Iisraeli rahulike elanike pihta, kuigi Iisrael hoidus sel ajal sõjalistest operatsioonidest. Vaherahu ajal tulistati Iisraeli 290 raketti.

Hamas kasutas ära Iisraeli rünnakute peatumist selleks, et kaevata Egiptuse piiri alt läbi kümneid tunneleid, mille kaudu suurendati relvavarusid. Tänaseks jääb terroristide raketitule ulatusse 900 000 elanikku, kaasa arvatud ligi paarisaja tuhande elanikuga linnad Ashdod ja Beer Sheva, kuhu tuli hakata häiresüsteeme looma ja varjendeid tegema.

Ükski riik ei saa lubada kellelgi oma kodanikke raskerelvadest tulistada. Iisrael on olnud ülikannatlik ja vaoshoitud enne vastulöökide andmist. Kodanikel on õigus oma riigilt nõuda endale kaitset. Iisrael on siiani iga kord piirdunud mõne vastulöögiga laskeseadmete või terroristide pihta, misjärel ei ole elanike jaoks midagi muutunud – nad on jätkuvalt raketitule alla jäänud.

Terroristlik Hamas

Miks ründab araablaste terroristlik grupeering Hamas Iisraeli? Hamasi vaimseks isaks on Muslim Brotherhood (Islami Vennaskond) Egiptuses (illegaalne organisatsioon, kuid mõjukate toetajatega).

Hamasi eesmärk on Iisrael hävitada või sundida Lähis-Idast lahkuma, riiklik toetus, raha ja relvastus selle tarvis tuleb Iraanist ja mitteametlikult ka Süüriast, kus resideerib organisatsiooni juht Ismail Haniyeh. Terroristlik organisatsioon Hamas tuli võimule 2006. aasta jaanuaris demokraatlike valimiste tulemusel, saavutades 76 kohta Palestiina parlamendi 132 kohast.

Enamik araablastest pidas juutide lahkumist ja Gaza loovutamist 2005. aasta septembris terrorismi saavutuseks, mille jätkamist Hamas neile ka lubas.

Samuti lubas Hamas ajada juudid välja ülejäänud Iisraelist. 2007. aastal lagunes Hamasi ja Fatah’ koalitsioon Palestiina omavalitsuses. Fatah asus läbirääkimistele Iisraeliga Palestiina riigi loomise üle Judeas ja Samaarias ning Hamas võttis ko¬gu võimu Gazas.

Iisraeli puhul räägitakse ka Gaza okupeerimisest, mille vastu araablased võitlevat. Tegelikult viis Iisrael sunniviisil umbes 9000 juuti Gazast ära 2005. aasta septembris, kandes ühepoolselt kõik ümberasumise kulud.

Iisraeli sõjavägi lahkus ja andis vastutuse üle Palestiina araablastele. Ainsaks tingi-museks oli terrorismi lõpetamine ja rahulike piiride tagamine Iisraeliga. Kuna Iisrael ühepoolselt loobus ja lahkus Gazast, on selge, et Iisrael ei soovi Gazat okupeerida.
Viimase lootuse konflikt rahumeelselt lahendada pani Iisrael Egiptuse vahendatud vaherahule, mis algas juunis 2008.

Hamas kuritarvitas vaherahu, suurendades relvavarustust ja seades pideva raketi-tule alla suure osa Iisraeli riigist.

Olukord ei jätnud palju valikuid. Ja Iisrael alustas sõjalist operatsiooni 27. det-sembril 2008 eesmärgiga hävitada Hamasi relvavarud ja lõpe¬tada raketirünnakud Gazast.

Proportsionaalsus

Iisraeli sõjalise operatsiooni puhul on kahtluse alla seatud selle proportsionaalsus. Kas terrorismivastases sõjas on üldse õige rääkida proportsionaalsusest?

Mida peetakse silmas proportsionaalsuse all? Äsja purustas Gazast lastud rakett lasteaia Ashdodis. Kui lapsed ei oleks häiresireeni käivitumisest sekundite jooksul varjendisse jõudnud, oleks kümned nendest hukkunud. Kas proportsionaalne vastus Iisraeli poolelt oleks lasta rakett samuti lasteaia pihta Gazas? Iisrael seda loomulikult ei tee.

Kui tsiviilisikuid tulistatakse võimsate rakettidega, siis milline on proportsionaalne vastulöök? Et vaenlane ei soostu rünnakuid mingil tingimusel lõpetama, on tema relvavarude täielik hävitamine ainus võimalus oma kodanike elu kaitsta.

Võitluses terrorismi vastu ei ole võimalik kasutada tavalisi termineid. Kui tegemist on hukkunuga, kas terrorist on sõdur või tsiviilisik? Kas mohee või koolimaja, mille keldrist on tehtud relvaladu, on tsiviil- või sõjaline objekt?

Iisraeli väed on siiani hävitanud ligi tuhat terroristide keskust, relvaladu, piirialust tunnelit või muud sarnast. Kahjuks on neid olnud elumajades, koolides ja muudes hoonetes, kus on lähedal ka tsiviilisikuid.

Tsiviilkahjude vähendamiseks on Iisrael enne rünnakuid hoiatanud piirkonna elanikke telefoni, SMSi, kirjade ja raadio teel, et nad kodust lahkuks. Kindlasti on see palju elusid säästnud.
Äsja toimunud plahvatust Gaza koolis kasutas Hamas meediasõjas Iisraeli vastu. Kooli, mille ruumidesse olid varjunud tsiviilisikud, õuest lasti rakette Iisraeli vägede pihta. Loomulikult avas Iisraeli sõjavägi vastutule.

Lisaks Iisraeli pommidele lõhkesid koolis ka Hamasi seal olnud relvavarud, mis võtsid mitmelt elu. Hamas kasutab teadlikult lapsi inimkilbina, et pärast hukkunuid meedias eksponeerida.

Praegu on üheks Iisraeli vajaduseks võtta üle Gaza ja Egiptuse vahelise piiri kontroll, sest Egiptus ei ole sellega toime tulnud. Samuti on Euroopa Liidu vaatlejad olnud seal kasutud.

Iisrael on otsustanud selle operatsiooni käigus hävitada terroristliku organisatsiooni Hamas relvavarud ja võitlusvõime. Resolutsioonid mõlema poole lahingutegevuse lõpetamise kohta on naeruväärsed, kuna sel juhul jääks ju Hamasile relvad alles ja teadupoolest terroristlik rühmitus, kellel on relvi, ründab ju uuesti.

Tegelikult tähendaks see endise olukorra taastumist, kus Iisrael on raketirünnakute all ja kogu muu maailm vaikib.

Jutt vaherahust “kahe vaenupoole” vahel tuleks lõpetada. Kui Hamas loobub terro-rismist, ongi konflikt lõppenud. Iisraelile ei saa oma maa kaitsmise pärast etteheiteid teha.

Konflikti kiirele lahendamisele aitaks kaasa kogu maailma ühisrinne terrorismi ja terroristide vastu.

admin Poliitika

Taas valguses sädeleb maa

mai 1st, 2009
Comments Off

Leevi & Raiko Kaustel

Ööst oli saamas hommik, kui lennukist alla vaadates hakkas paistma valguse kuma. Tel Avivile lähenedes tundus, nagu oleks Jumal oma armastatud rahva maa üle puistanud kulla ja hõbeda helvestega. Tee äärsed lambid särasid kui sõdurpoisid valvepostil. On see võimalik,et kogu maa on nii särav? Enamgi veel… Sellel maal särab ööhämaruses iga väiksemgi lambike, muutes väikse majakese hiigelsuureks linnaks. Iisraelis on läbipõimunud iidne ajalugu ja kaasaja mugavus. Tänu väga heale organiseeritusele oli võimalus näha seda maad äärest ääreni.
Loomulikult on iga reis omaette sündmus ja elamus. Iisraeli reis oli aga eriline, sest sealt on saanud alguse kogu maailma ajalugu. Seal on muudetud inimkonna käekäiku ja Iisrael on meile ajakellaks ja teenäitajaks tänapäeval.
Esmalt viis meid tee läbi Jeruusalemma Surnumere äärsesse spaasse, et võimalikult kiiresti eestimaine külmus ja rõskus kontidest välja „leotada“. Tutvusime rikkalike tervistavate andidega Surnumerest ja võrratute loodusparkidega. Seda kogemust, et vesi tõeliselt kannab tänu oma suurele soolasisaldusele, on raske kirjeldada. Paljud turistid käivad oma tervist hoidmas ja taastamas just Surnumere ääres.
Kui meie füüsiline ihu oli kosutatud väävlivannide, mudamaskide ja mineraalidega, tuli aeg leida vaimutoitu Lehtmajade püha kõrbeteenistuselt. Koos ülistas Jumalat ligi 7000 kristlast üle kodu maailma umbes 100 riigist. See oli nii võrratu kogemus tunda end osana nii suure Jumala perekonna liikmena.
Seejärel läksime üles Jeruusalemma nagu piibli päevil. Esmalt külastasime hauaaeda, kus saime osa reisikaaslastega leivamurdmisest, mille viis läbi meie üks reisijuhtidest pastor Ülo. See oli hingele kõige kosutavam elamus kogu reisi vältel. Koha peal olles justkui mõistad selgemalt lunastustöö tähtsust ja sisu. Iga inimene võib pöörduda Jumala poole ja saada igavese elu.
Getsemani aed oma iidsete õlipuudega oli pisut nukker. Oli ju Jeesusel inimesena väga raske astuda võitlusesse kogu maailma lunastuse eest. Unustamatu mulje jättis Nutumüür. Paljud meie seast said oma palved ja südamed valada Jumala ette ning oodata abi õigeks ajaks.
Suureks eesõiguseks oli osa saada Lehtmajadepüha konverentsist, mis oligi meie reisi üks peamisi eesmärke. See on rõõmupüha, mille Jumal on ise seadnud ja rõõmu saime ka meie maitsta terve nädala. Suurepärased muusika- ja sõnumiõhtud, mida saab kogeda ainult Iisraelis ja lehtmajadepühal. Mõned jutlused ja sõnumid on siiani südames ja ootavad ilmsiks tulemist omal ajal. Konverentsi külastajad seisid üksmeelselt Jumala ees, paludes armu ja rahu Jeruusalemmale. Pühapäeva hommikul külastasime Christ Churchi, kus kohtusime Iisraelis elavate eestlastega.
Omaette kosutav ja viljakas on piirkond, mida kutsutakse Galilea maaks. Seal on suur järv, mis varustab suurt osa Iisraeli veega. Veetase oli niivõrd madal, et sadamates olevad paadid lausa põhjapidi kinni istusid. Palugem vihma, sest möödunud aasta oli väga sademetevaene. Igal sammul mis Pühal maal sai astutud, meenusid piibli sündmused ja teadmine, et aastatuhandeid tagasi kõndis samu radasid meie kallis Jeesus.
Kuigi Jumal armastab kogu maailma ja kõiki rahvaid, on Juudi rahvas erilise Jumala tähelepanu all. Midagi ei juhtu tema teadmata ja tema arm on tuntav igal sammul. Ei osanud arvata, et Iisrael on nii mitmekesine oma looduse, reljeefi ja inimeste poolest. Sellist patriotismi ja kodumaaarmastust tänapäeval ei kohta, eriti noorte inimeste seas. Enamus, kui mitte öelda kõik, on valmis elu andma oma maa eest.
Eriti tänulikud oleme võrratutele grupijuhtidele Peetrile ja Ülole, kes meiega oma teadmisi Pühast maast jagasid.

admin Tunnistused

IISRAEL – Rohkete tõotuste maa

mai 1st, 2009

Brita Maripuu

Olen väga tänulik Jumalale, et Ta andis võimaluse rännata 12 päeva Tõotatud Maal…
Sõitsime palju läbi kivikõrbete. See oli sügavat mõju avaldav. Tundsin, et tahaks minna ja rännata sealses vaikuses ja kuulata, mis Jumalal on öelda. Paljud prohvetid ja Jumala otsijad on saanud Tema poolt kõnetatud just kõrbes – seal, kus tundub, et ei ole elu, võib ometi leida sügavama Elu…
Kui Qumrani koobasteni jõudsime, oli päike tõusnud kõrgemale ning palavus vôttis maad. Alles sellises olukorras mõistad, kui eluliselt oluline on VESI. Üks Iisraeli imesid ongi, kuidas nad vett, mida seal paraku vähe leidub, kasutavad ja vee¬juhtmete abil ka kuivadel kõrbe¬aladel imelisi taimi kasvatavad. Samas meenus mulle Piiblist, kuidas Jumal Moosest kutsudes tõotas: “Ma viin sind heale ja avarale maale – maale, mis piima ja mett voolab…” Ja rääkides Tõotatud maa õnnistusest: “Kui te tõesti kuulate mu käske…nõnda et te armastate Jehoovat, oma Jumalat, ja teenite Teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis annan mina teie maale vihma omal ajal…” (5Ms 11:13,14) Nüüd aga on suur osa maast kõrbeks muutunud. Ja kuigi imetleme, kuidas on võimalik sellisel pinnal nii palju erinevaid taimi kasvatada, jääb ometi südamesse küsimus – aga kus on siis need tõotatud veed… Miks peab seal nii palju inimlikult pingutama…
Suureks elamuseks oli Surnumeri. Kui sügavamas vees jalad äkki alt ära lööb, siis on päris tegu, et end taas püsti saada… Naljakas kogemus – hulbid nagu kork pinnal ja põhja minemise vôimalustki ei ole…
Ein Gedi looduspark môjus värskendavalt oma roheluse ja Taaveti allikaga keset kôrbe. Eksootiliseks kogemuseks oli kohtumine ühe indiaanlasega ning põnev vestlus temaga. Vahva oli ka mägimägra toimetusi kõrvalt jälgida. Seal pargis igatseks kord taas käia ja rahulikult aja maha võtta, Piiblit lugeda ja mõtiskleda. Ühes seal¬ses koopas varjas Taavet end Sauli eest. Põnev oleks lugeda neid tekste just seal, kus see aastatuhandeid tagasi juhtunud on…
Punane meri oma võrratu värvispektriga oli vapustav. Snorkeldades kristallselges vees, imetledes koralle ja hõljudes keset värvikirevaid kalaparvi… see oli hingemattev kogemus ja südames kerkis ülistus Looja vastu, kes kõik nii imepäraselt on loonud!
Veidi saime ka kõrbeteekonda proovida – 40 aasta asemel piirdusime küll vaid ca 40 minutiga. Punane Kanjon pakkus elamuse kivikõrbest, ronimist kaljuseinte vahel, kord alla, siis jälle üles… Eriti kauniks muutus kanjon päikeseloojangu punastes värvides…
Õhtute viimasteks elamusteks olid jalutuskäigud hotelli lähistel. Vahel oleks tahtnud jäädagi sinna pimedasse, aga sooja ja ritsikasirinat täis suveöösse.
Ühel päeval “vallutasime” Masada kindlust. Osa tormijooksul, teised “lennuväes”, viimased tagalat kindlustades ;) Kuigi tõusime mäkke ennelõunal, oli see siiski mitmetelegi päris parajaks katsumuseks. Esmaseks liigutuseks mäetipus oli veepudeli täitmine uue värskendava veega. Iga tilk on sealmail kallihinnaline ja selle raiskamist võiks võrrelda patustamisega…ning sellega tõmbaks nii mõnegi kohaliku pahameele enese peale… Oskaks seda vaid samaväärselt hinnata ka tavaelus, mil vesi nii hädavajalik ei tundu ja alati olemas on!
Eriliseks elamuseks oli osalemine Lehtmajade püha üritustel. See algas Ein Gedi kõrbes ning jätkus kogu nädal Jeruusalemmas. Olen ülistanud Jumalat ka varem, aga midagi sel-list ja nii ehedat – samas väga püha ja samas täis ülepulbitsevat rõõmu – sellist ei ole ma varem kogenud. Igal õhtul tantsis üks grupp iisraeli stiilis ringtantse, orkester mängis ja koor laulis. Tehti ka erinevaid draamasid ja saime osa mitmetest kõnekatest jutlustest. Neile üritustele oli kogunenud üle 7000 kristlase erinevatest maadest ning võimas oli ühes-koos Issandat austada ja samas oma toetust Iisraelile sel viisil väljendada!
Esimesel üritusel istusid meie taga brasiillased, kelle elav temperament ja valjuhäälsus eestlaste tagasihoidlikkuse kõrval eriti silma paistis. Aga seal maal olles, saab isegi eestlane justkui rohkem elu sisse ja tunneb end vabamalt…Vähemalt mulle näis nii
Jeruusalemmas oli minu jaoks kõige kõnekam Getsemani aed. Vaadeldes neid vanu õli-puid, läksin justkui ajas mõned aastatuhanded tagasi…Kas tõesti võib olla nii, et mõni neist puudest on näinud Jeesuse palveheitlusi? Mida kõike on need puud saanud “kogeda”…
Jeruusalemma hotellis olles lugesin Nehemja raamatut. Müür oli just valmis saadud ning rahvas hakkas lehtmajadepüha pidama. Kuidagi elavaks sai see tekst olles just samade pühade ajal samas linnas. Minu Piibel sai endale Iisraelis käiguga pildid. Tihtipeale kui loen mõnd teksti, tuleb see paik reaalsena silme ette.
Muljetavaldav oli Jeruusalemmas messiaanlike juutide teenistusel käik. Kuna rahvast oli väga palju, siis kõigile tõlkeaparaate ei jätkunud ning jutlus, mis heebreakeelne, kestis ca 1 tund. Olin ka nende seas, kel tõlget ei õnnestunud saada, ometi… Üksikud sõnad, millest aru sain, kõnetasid mind sügavalt. Need olid “Jeshua Messiah”. Alati kui kõneleja nimetas Jeesust kaasnes sellega Messias. Juudid, kes Jeesuse kui Messiase/päästja vastu on võtnud, nende jaoks ei ole Jeesus enam lihtsalt Jeesus, vaid Ta on see aastasadu oodatud, tõotatud Messias. Me kristlastena ei kasuta eriti seda heebreakeelset nimetust ja ütleme pigem Kristus. Aga minu jaoks sai Jeesuse Messiaseks olemine suurema ja vägevama tähenduse. Lugesin hiljem Luuka evangeeliumist, kuidas inglid karjastele kuulutavad ning minu norrakeelses Piiblis seisab seal: “Täna on teile sündinud päästja, kes on Messias!” Kui vägev sõnum rahvale, kes seda nii kaua oli igatsedes oodanud!
Peale nädalat Jeruusalemmas rändasime edasi Galilea äärde. Kosutust ja värskendust pakkusid teele jäänud Vahemere lained ja päike. Õhtul ujusime Galilea järves. Imelik oli, täiesti mage vesi ja pidi vaeva nägema, et pinnal püsida ;) Käies Golani kõrgendikul mõistsime selgesti, mispärast oleks saa¬tuslikult vale see paik naabreile ära anda…
Imeliseks, aga kahjuks lühikeseks elamuseks oli Sahne park. See nägi välja kui paradiis oma selgete siniste vete ja koskedega…
Justkui krooniks kogu reisile oli viimase õhtu ootamatu kohtumine kohalikega. Olime emaga väikesel jalutuskäigul järve ääres, kui äkki tulid kolm umbes 11-12 aastast juudi poissi meiega rääkima. Kui olime veidi juttu puhunud, palusime neil midagi heebrea keeles laulda. Poisid tegidki seda väga elavalt. Siis aga ütlesime, et ka meie oskame heebrea keeles laulda ning alustasime “Od avinu hai” lauluga. Poisid lõid kohe hooga kaasa ning nii läksime kõik viiekesi rõõmsasti lauldes ja plaksulüües edasi! See oli vahva elamus!J Tihti jääme turistidena tegelikust rahvast kaugele, lendame neist justkui üle. Aga selline natu-raalne kokkupuude kohalike inimestega on parim viis korrakski justkui sulanduda sellesse maasse ja kultuuri…
Elamusi oli muidugi veel palju-palju ja nende 12 päeva jooksul ei jõua kümnendikkugi selle maa erilistest paikadest näha. Saime justkui linnulennul ülevaate. Juba järgmisel päeval tundsin, et tahaks tagasi. Tahaks rahulikult rännata paigast paika ja mõtiskleda Jumala tegude üle Piiblit samades paikades lugedes…
Üks väike soovitus – kui tahad Peeter Võsu grupiga liitu¬da, siis hakka varakult treenima, et õigel ajal õiges vormis olla! ;)

admin Tunnistused

Holokausti mälestuspäev Kloogal ja Tallinnas

mai 1st, 2009

Peeter Võsu

Teisipäeval , 27 jaanuaril toimusid holokausti mälestuspäeva üritused Tallinnas ja Kloogal. Kloogal toimus holokausti mälestusmärgi juures kell 11:00 küünalde süütamine hukkunute mälestuseks. Sellele järgnes kell 13:30 kontsert Tallinna Sünagoogis.
Mälestuspäeva üritustest võtsid osa Eesti ja mitmete välisriikide esindajad, kirikujuhid, Eesti Juudi Kogukond ja mitmed kodanike ühendused. Kohal olid ka kaheteistkümne riigi suursaadikud. Mälestuspäeval süüdati mõrvatute mälestuseks küünlad ja asetati mälestustahvli jalamile pärjad.
Holokausti mälestuspäeva tähistamine on muutunud iga-aastaseks traditsiooniks, mida on korraldanud Jeruusalemma Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond (JRKS) koostöös Eesti Juudi Kogukonnaga Kloogal juba alates 2003. aastast. Igal aastal on mälestusmärgi esine väljak täitunud autode ja bussidega, tuues kohale suure hulga osavõtjaid: nii riikide ja organisatsioonide esindajaid kui ka lihtsalt kodanikke. Samuti on kohal viibinud mitmed eesti kõrged vaimulikud juhid ja Eesti pearabi. Sajad süüdatud küünlad on jätnud osavõtjatele mälestussündmusest kustumatu mulje.
Klooga kontsentratsioonilaager oli esimeseks paigaks maailmas, kus dokumenteeriti holokausti koledused. Saksa armee põgenedes jäid surnukehad, mis olid vaheldumisi puutüvedega laotud põletamiseks riita, osaliselt hävitamata. Veel enne, kui Vene armee saabus, õnnestus reporteritel jäädvustada need koledused fotodele ja saata koos nendega sõnum toimunust maailma laiali. Rahvusvaheline meedia sai Kloogalt tõese pildi holokaustist. Kloogal leiti ka kõigi seal tapetute, üle 2000 vangi, nimed ja isikuandmed.
Euroopas mõrvati hitlerliku poliitika tulemusel ligi kuus miljonit juuti. Ligi veerand neist olid lapsed. Massimõrva võimalikuks osutumine 20. sajandi Euroopas, peaks olema hoiatuseks kõigile, et see ei korduks 21. sajandil.
Holokaustipäeva peeti 27. jaanuaril ka Euroopa Parlamendis, kus toimus mälestusüritus kell 19:00.

admin JRKS

Erakorralised parlamendivalimised Iisraelis

mai 1st, 2009
Comments Off

Peeter Võsu

10. veebruaril toimusid Iisraelis erakorralised parlamendivalimised. Knesseti (Iisraeli Parlament) 120 kohale ületas valimiskünnise 12 erakonda.
Rahvuslikud ja religioossed erakonnad (paremerakonnad) said Knessetisse kokku 65 kohta:
Likud 27, Yisrael Beiteinu 15, Ichud Leumi (Rahvuslik Liit) 4, Bayit Yehudi 3, Shas 11, United Tora Judaism 5.
Vasak ja vasaktsentristlikud erakonnad said kokku 55 kohta:
Kadima (vasaktsentristlik) 28, Tööpartei 13, Meretz (vasakpartei) 3, Ra’am (araablaste) 4, Balad (araablaste) 3, Hadash (araabia/juudi, kommunistlik) 4.
Kadima napp edu Likudi ees ei andnud talle mandaati valitsuse moodustamiseks, vaid President Shimon Peres andis selle Likudile, kelle juhiks on ka varem peaministri toolil istunud Benjamin Netanyahu.
Valitsuse kokkupanemine ei ole Netanyahule kerge ülesanne, kuna ta vajab koalitsioonile vähemalt 61 kohta Knessetis. Paremerakondade toel oleks see võimalik, kuid rahvuslike erakondade eesmärgid lahknevad paljudes küsimustes kardinaalselt ortodokssetest juudiparteidest. Paremerakondade ühiseks eesmärgiks on säilitada Iisraelile araablaste käes olevad Palestiina omavalitsusalad. Ka selles ei ole neil täielikku üksmeelt. Osa nendest erakondadest oleks valmis teatud tingimustel araablastele maad loovutama, kuid seda mitte ühepoolse heatahte avaldusena, vaid vastutasuks konkreetsete rahulepingute ja nende täitmise garantiide eest. Ükski paremerakondadest ei jagaks Jeruusalemma. Netanyahu on lubanud Iisraelile säilitada ka Golani kõrgendiku.
Kui paremerakondade koalitsiooni moodustamine ei õnnestu, on teiseks võimaluseks üritada moodustada laiapõhjalist koalitsiooni koos vasak- ja vasaktsentristlike erakondadega. Kadima juht Tzipi Livni on siiani väljendanud vastumeelsust sellele ja soovi jääda opositsiooni. Nii Kadima kui ka Tööpartei on pidanud alates 2007. aasta Annapolise konverentsist Mahmoud Abbasiga läbirääkimisi Iisraeli maa jagamiseks juutide ja araablaste vahel. Arvatakse, et neil on ka omavahelisi kokkuleppeid, mida nad ei ole avalikustanud. Möödunud aasta lõpus lahkus Kadima juhitud koalitsioonist ortodokssete juutide partei Shas, kelle tingimuseks oli Jeruusalemma säilitamine terviklikult Iisraeli riigile.
Ichud Leumi ja Bayit Yehudi on rahvuslikud patriootlikud erakonnad, kes ei nõustu maade loovutamisega üldse. Nad on pakkunud välja ka alternatiivseid plaane araablaste probleemide lahendamiseks. Kokku omavad nad 7 kohta Knessetis, mis teeb neile raskeks oma nõudmiste juurde jääda, kuid teistele raskeks nende kaasamise koalitsiooni. Avigdor Liebermani juhitav Yisrael Beiteinu saavutas valimistel hiilgava tulemuse, saades 15 kohta Knessetis. Nad on väljendanud toetust Netanyahule ja valmisolekut koalitsiooni minema nii Likudi kui ka vasakerakondadega. Nende suurimaks probleemiks on ortodokssed erakonnad Shas ja Tora Judaism, kelle ülemvõimu riigi perepoliitikas juudi traditsiooni järgimises tahavad nad murda.
Vasakerakonnad välistavad suure tõenäosusega oma koalitsioonist 3 araablaste erakonda, kellel on kokku 11 kohta (millest osa seoses kohtuvaidlusega võivad veel kaduda, kuna kaks nendest on väljendanud selgelt soovi kukutada Iisraeli riik). Need kolm erakonda suure tõenäosusega ei läheks ka kellegagi koalitsiooni, isegi kui neid kutsutaks.
Seoses suurte erimeelsustega nii paljudes küsimustes on Benjamin Netanyahul valitsuse moodustamine üliraskeks ülesandeks. Vaatamata erimeelsustele on juudid alati suutnud rasketes olukordades kokkulepetele jõuda. Tundub, et nende poliitiline kultuurikiht on selleks piisavalt paks.
Uue valitsuskoalitsiooni koosseisust sõltub Iisraeli uus suund läbirääkimistel Palestiina riigi loomise osas ja ka konkreetsed sammud Iraani tuumaambitsioonide vastu. Riigi sotsiaalpoliitika tõenäoliselt palju ei muutu, kuna vaatamata sellele, kes võidab, tuleb tal arvestada suure hulga koalitsioonipartnerite huvidega.

admin Peatoimetaja veerg, Poliitika

IISRAELI Sõprade Suvelaager

august 1st, 2008

toimuvad 29 – 31 augustil Missiooni majas, mis asub Muusika külas, Harju Maakonnas (Ruila asula lähedal, Vana Pärnu Maantee Harutee ja Kernu vahelisel lõigul, 5 kilomeetril).

Suvepäevad algavad kogunemisega ja majutumisega reede õhtul kell 17:00, millele järgneb sabati õhtusöök. Laupäeval kestab kava läbi kogu päeva. Pühapäeval on lõpetamine orienteeruvalt keskpäeval. Suvepäevadel räägime Iisraeli 60 aastapäevast ja sellest, miks see oluline on. Samuti tuleb juttu aktuaalsetest sündmustest, vaimulikust perspektiivist ja Iisraeli töö visioonist Eestis.

Osavõtumaks on 350 krooni, mis sisaldab majutuse ja söögi kogu ürituse ajaks. Kaasas peavad olema oma linad. (Linade laenutamise puhul lisandub hinnale 50 krooni). Oma telgiga tulles on hind inimese kohta 200 krooni.

Osavõtjatel palun ennast registreerida e-posti teel: Riina.Kaukver@delaval.com või alates 1. augustist Iisraeli Keskuses, Pikk 52 või telefonil 6411033. Osavõtumaksu võib üle kanda J.R.K.S. Eesti Osakonna arvele 221022834224 või tasuda saabumisel kohapeal.

admin Lühisõnumid